Lugesin Grete Marquez'i raamatut "Eesti naise õnn". Midagi nii humoorikat, iroonilist ja muhedat polnud juba pikemat aega kätte sattunud. Lisaks sellele veel väike raamat, mis kahe tunniga läbi sai, seeeest sisu rohkem kui kogu lemberomaanide riiulil kokku Lutsu raamatukogus. Poole peale olen jõudnud Merca raamatuga "Mees". See on ka tore kirjatükk, siiski, Ruitlase oma naistest meeldis mulle rohkem, aga eks see ole ka mu väliste sugutunnuste alusel mõistetav.

Tegelikult peaksin praegu kaheks viimaseks eksamiks õppima, aga nagu näha, ei viitsi. Mulle pole kunagi meeldinud teha asju selle pärast, et peab. Ja nende kahe viimase aine jaoks sisemist motivatsiooni pole. Õpid, teed keskpärase eksami, saad keskpärase hinde, kaks päeva hiljem ei tea ööd ega mütsi. Mõnes mõttes oleks ikka tore olnud palkmajade ehitust õppida. Samas, mõned loengud- praktikumid teevad jälle meele rõõmsaks ja saan aru, et olen õige eriala valinud. Ja doktorantuuri ma ei lähe, tahaks midagi muud ka juba teha. (loe: ehitada üles maakodu suitsusaunaga paari kilomeetri laugusel merest ja saada vabaks ometi nädala-sees-kool-nädalavahetusel-tööl rutiinist. Normaalsed inimesed puhkavad nädalavahetusel oma maakodus)

Vello! Lõhkeainete plahvatuse tulemusel vabanev energia hulk on väiksem, kui vabaneks selle aine lihtsal põlemisel (Hessi seaduse ja tekke-põlemisentalpiate kaudu saad välja arvutada nt TNT põlemisel vabaneva energia hulga- kui saad selle tehtud, teen sulle õlle välja), plahvatuse teeb nii ägedaks just see, et see väike energia vabaneb millisekundite jooksul. Keemia on juba sellepärast oluline teadus, et ta mõtles välja plahvatuse:)