Särk vettib palavusest ja kui eile käisime ratastega Laulasmaal ujumas, siis täna kuulan müristamist ning kirjutan. Praktikapäev on seljataga, midagi põrutavat ei juhtunud. See-eest on arenguid maratoni rindelt. Sel nädalavahetus kohtusime Märjamaal mu endise treeneriga, kes muu jutu sees lubas mulle ka paariks kuuks treeningplaani teha, et veel vormi timmida ja spetsiaalselt valmistuda. Kõrvemaa 16-st kilomeetrist on meeles ka see, et tavalisi aluspükse ei tasu kanda, hakkavad hõõruma. Sellised pisiasjad, mida tavaliselt ei märkagi, aga mis võivad saada otsustavaks. Samuti sai juba varemalt käidud jala biomehhaanikat uurimas TÜ spordimeditsiini kliinikus. Tossud peaksid olema nn "antipronation", elik jalgadel on kerge ülepronatsioon. Ei saa ka ise väga palju aru, mida see tähendab, kuid normaalset jalga pidi olema vaid mõnekümnel protsendil inimestest. Olen välja vaadanud ka tossud, mida tahan, kuid hetkel pean ootama palgapäevani, ehk siis paar päeva veel.

Sel nädalavahetusel olen Märjamaal ja ei plaani midagi teha peale magamise, kala suitsutamise, ujumise, ühe pika jooksutiiru ja rattasõidu vanades heades kohtades. Ehk siis mõnus ja aeglaselt kulgev, samas aktiivne nädalavahetus. Ehk on keegi sõpradest ka seal sel ajal.

Ka praktika võib stressi põhjustada. Mõni õhtu on selline tunne, et pakiks asjad ja läheks lihtsalt kuhugi ära. Tunnen, et on unevõlg ja endale kulutatud aja võlg. Kõik tahavad mu käest midagi- kool, töö, riik (reservkogunemine), pere (küttepuud, vihmaveesüsteem, lävepakk ja muud tuhat asja, millega nad saaksid hakkama, kui nad tahaksid), prkatikakoht. Tunnen end tegelikult üsna väsinuna, ehk sellepärast otsustasingi maratoni joosta, et saaks teha ka midagi endale, muidu kaon kogu selle jama sisse ära.

Eelmisel nädalavahetusel käisime ka huvitaval sünnipäeval ja kolisime, eeldatavalt minu ja meie viimasesse korterisse Tartus. Kuigi tahaks sinna linna edasi jääda, toob elu vist ikka Tallinnasse. Ja sellest on natukene kahju.