Tundub, et asi hakkab looma. Neljapäeva õhtupoolikul tõmbasin Tartu korteri ukse enda selja taga uljalt kinni ning läksin rongi pääle. Reedel ja natukene ka laupäeval lõõgastusime spaas. Laupäeval viis meie tee meid ka Viljandisse saunamõnusid proovima. Ning pühapäeval sai tehtud traditsiooniline Valkse saunatiir koos ohtra söömaga. Viljandi saun oli muidugi parem: puuküttega keris, mõnusad kasevihad ning lava-lumi-lava tiir. Samuti nostalgiline Rocki õlu ja mõned elulised arutelud erinevatel olulistel teemadel. Siit edasi viib mu tee täna Keila superkorras suusaradadele ning ehk homme ka paariks päevaks Märjamaale. Kogu kremplit tasub iseloomustada vaid ühe sõnaga- puhkus.

Endiselt on õhus oma tee valik. Kas teha hullult tööd, võtta 3 miljonit laenu ning lasta ehitada endale 200 ruutmeetrine kõrgläikega laminaadiga köögimööbliga maja. Või teha natukene vähem palgatööd ning tegeleda enda pere ja hobidega, milleks on muuhulgas ka säästev ehitus ning meisterdamine. Elik, ehitada endale ise veidi tagasihoidlikum maja ja mingi osa mööblist. Kodusest keemiainstituudist sain teadur I. K käest mõndagi huvitavat teada saviehitusest. Sest too teadur, selmet toetada suure hulga rahaga Eesti eliidi rikastumist, ehitas endale ise onni valmis, savist, höövlilaastust ja prussidest. Ning on sellega rahul ja andis mulle ka kirjandust lugeda.

Mingisuguse onni peaks ise püsti lööma, sest nagu ütles vanarahvas. Õige inimene on see, kes on oma elu puu istutanud ning õige mees on oma elus vähemalt ühe maja ehitanud.