Vaatsin eile OP-i. Mainiti, et "Püha Tõnu kiusamist" on käinud vaatamas 6000 inimest. Teoreetikul on õigus, et eestlased on matsirahvas ja surevad varsti välja. Lause viimase osa kohta ma ei tea, aga esimene pool on küll tõene. Madalaubaline, ennast täis kaaniv ja tänav prööskav matsirahvas. Paraku, ja kahju on sellest.

Homme olen tööl, siis võtan kaasa suusad, mõned raamatud ja sõidan Tartust ära, enne 3. jaanuari õhtupoolikut tagasi ei tule. Puhkan ja mõnulen, teen võib olla ka natukene kooliasju. Tema on ka Eestis ja elu on tegelikult hea. Omas väikses mullis.

Külmemaks on läinud ja ehk tuleb varsti ka lund, nii et kui järgmine või ülejärgmine nädal aega on, peab suusasaapad ära ostma. Veel kolm vahetust tööl, kaks kontrolltööd, üks ettekanne ja natuke laboris tegutsemist ning jõulupuhkus võib alata. Ja aastale 2009 saab kriipsu alla tõmmata. Kokkuvõtlikult võib öelda, et on olnud hea ja huvitav aasta.

Ma pole Saksamaalt tagasi tulekust saadik mitte midagi alkohoolset joonud. Ka väljas pole eriti käinud. Ja ma vist saan aru, miks eestlased nii palju joovad. See on nende ainus ajaveetmise viis, ainus viis, kuidas sõpradega koos olla ja kui on veel mingi muu põhjus, miks kellegiga koos midagi teha, siis saab joomise sinna külge pookida. On muidugi erandeid, aga nemad on ikkagi vähemuses. Ma panin kinni 2. jaanuariks RMK maja. Loodus, saun, kerge matk ja kõik olekski väga mõnus. Kuid ma natuke kardan, et see läheb jälle suureks joomaks, kust mul mingil hetkel tekib tahtmine põgeneda. Ma ei saa aru, kuidas ma solvan inimest, kui ütlen, et ma üle paari õlle ei võta. See pole ju mingi solvang. Ma ei taha pohmakat, vaid aktiivset ja mõnusat järgmist päeva. Ma ei tea, ehk pean sõpruskonda revideerima, paljud on juba niigi kaugeks jäänud ja eks ma ise olen ka tagasi tõmbunud- kool, trenn, töö, selline tsükkel, kuigi see mulle meeldib. Kommuun tundu rahuldavat mu niigi napi suhtlusvajaduse ja intellektuaalset naudingut pakkuvat vestlust on niigi väheseks jäänud. Ainult Temaga viimasel ajal. Ülejäänud on mingi krdi möla. Juuatäis inimeste möla lihtsalt. Ja hommikune pohmaka hais.


Tahan juba metsa, rappa, mereranda!

Kui kaks aastat tagasi sain oma essee eest stipendiumi, siis sel aastal ei antud. Kuid kirjatüki riputan siia üles ikkagi. Ennast kiita pole ilus, aga realia ala inimese kohta pole vist paha, kui end vahel kätte võtta ja midagi kirjutada, mis on enda erialast eemal. Selline vaimne areng või midagi sellist, kunagi sai seda tähtsustatud rohkem.

Lennart Meri väitis, et meie riik ja rahvas vajavad kirikut rohkem kui eales varem. Kas tal oli õigus?


“Usk on oopium rahvale,” sätestas Karl Marx, mõtleja, kelle ideed on õigustanud vägagi erinevaid ühiskonnakorraldusi. Homo sapiens sapiens erineb kõigist teistest elusorganismidest Maal just abstraktse mõtlemisvõime poolest, ta suudab aduda minevikku, olevikku ja tulevikku ning mõtestada end ümbritsevas keskkonnas, ärksamad isegi terve Universumi mastaabis. Kõik see eelnev määrab ka inimkonna vajaduse “oopiumi” järele, ja nii, nagu on erinevad inimesed, nii on erinev ka nende vajadus selle joovastava idee järele, mis mõtestab nende olemasolu. Kirik ja usk pole olnud midagi muud kui indiviide liitev idee, mis seletab neile nende sünni, surma ja sinna vahele jääva elu. Üldise harituse levikuga on muutunud inimeste mõtlemine järjest keerukamaks ning vaimsed piirid on laienenud, kontaktid teiste kultuuridega on avardanud arusaamu filosoofiast. Nii ei saa Lennart Meri lausutud mõtet seletades ja analüüsides jääda pidama üksnes selle kiriku juurde, mida sümboliseerib keset küla kõrguv kivi-, harvem puithoone, vaid mõelda tuleb kõigist neist ideedest ja institutsioonidest, mis võiks keerulisel ajal siduda indiviidid ühtseks ja toimivaks Eesti riigiks ning ühiskonnaks.

Artur Alliksaar on kirjutanud: “Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.” Nii on ka iga inimese jaoks just praegune õnnetus kõige suurem, ta ei suuda end siduda varasemate põlvkondade kannatustega samapalju kui mõjutab teda tema olevik. Küüditatute mälestused on tema jaoks vaid hääl minevikust, midagi abstraktset, mille üle võib mõelda ja arutleda, analüüsida nende tundeid ja lootusetust. Kuid kõrvutades seda hetkeõudustega, on selge, et just praegu on iga inimese jaoks igal ajal see hetk, kui vajatakse kirikut rohkem kui eales varem. Rumaluse ja ahnuse tulemusel on jõudnud ühiskond kriisi, mida ei põhjusta võõras mundris sõjamehed ega tankiroomikud linnatänavail, vaid lipsustatud ja luksusautodega sõitvad pangajuhid. Iseseisvuse algusest saadik on toimunud järjest süvenev lõhenemie sotsiaalmajanduslikus sfääris, järjest on kasvanud individuaalsus ja hoolimatus, mis on viinud tuima näoga supermarketi sabas seisva kodaniku tekkeni. Majanduslik ja sotsiaalne kriis 2009. aastal on käesoleval hetkel elavale inimesele teda otseselt puudutav kogemus, mis on võrreldamatult olulisem kui kõigi eelnevate sugupõlvede kannatused. Ja nüüd on see hetk, kui “kirik” peaks teda aitama. Sest ühise pidepunkti kaotamise tulemusel võib riik ja rahvas laguneda.

Ühendava idee, “kiriku keset küla” otsing on inimkonnaga alati kaasas käinud. Eesti riigi püüdlused, soovid ja tuleviku võtsid mingil hetkel hästi kokku kaks lühendit: EL ja NATO. Kui need eesmärgid saavutati, jäi asemele tühjus. Ametnikud-poliitikud keskendusid Euroopa ja NATO-ga suhtlemisele ning lõimumisele, mis tavakodanikule jäi kaugeks ning arusamaatuks. Sotsiaalne grupp, keda ei huvita mitte miski peale söögikorra, regulaarse suguelu ning odava alkoholi, ei teadnud enne ega ka pärast liitumisi nende organisatsioonidega midagi ühiskonna sidususest ning ühistest eesmärkidest. Ja suur osa ühiskonnast keskendus oma majandusliku heaolu kindlustamisele erinevate meetoditega. Julgelt võib väita, et aastatel 2004-2008 oli suurema osa ühiskonna ühendavaks ideeks näiline majanduslik areng. Selle mulli lõppedes on tekkinud hetk, kui pole midagi, mis seletaks, miks me eksisteerime, mille poole areneda, mis muudab meid ühtseks ja tugevaks ning annab meile jõudu. Eesti riik pole enam Balti tiiger, majanduslik areng oli vaid näiline, innovatsioon, töökus ja tehnoloogiline kvaliteet jäid kinnisvara arendusele jalgu. Vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi peegeldab hetkeolukorda suurepäraselt ka valimisdebatt, mis keskendub vaid üksteise mustamisele ning utoopiliste lubaduste jagamisele.

Olukorras, kus vanaviisi enam ei saa, tuleks pöörduda uute ideede otsingule. Lennart Meril on olnud õigus, riik ja rahvas vajab “kirikut”, suunda näitavat ja juhendavat, samuti ühendavat institutsiooni või mõtet. Arvamusküsitlused on näidanud, et selleks ei saa olla valitsus ega riigikogu, ei erakonnad või poliitilised juhtfiguurid. Pilk tuleks pöörata kodanikualgatuse suunas, erinevad mittetulundusühingud, rahva poolt algatatud seadusemuudatused ning kõik muu selline, mis on omane tugeva demokraatiaga riigile, võimaldaks ärksamatel kodanikel, kellele erakondlik formaat ei sobi, anda panuse riigi ja rahva arenguks.

Lisaks rahva seast tulevale tugeva kodanikualgatuse toetamisele aitaks riiki ja rahvast ühendada ka heaolu ning majanduse arendamine. Selleks tuleks aga meie väiksusest lähtudes keskenduda paarile kindlale suunale teadus- ja arendustegevuses jõulisemalt, kuid kindlasti toetada ka muid uurimisuundi. Eesti panustab endiselt teadusesse kordades vähem kui lääneriigid. Nii pole aga lootustki saada arvestatavaks innovatsiooni loovaks jõuks Euroopas ja mujal. Tööjõukulude järsk kasv on teinud Eesti odavast allhankest huvitet firmade seas ebapopulaarseks. Jõukust saab reaalselt toota vaid ise midagi tehes, reaalteadustes on Eestil olemas tugev baas silmapaistvate oma ala spetsialistide näol, teadlased on maailmas tsiteerituimate seas ning tegeletakse perspektiivikate aladega nagu farmakoloogia ning energeetika. Seni on enamasti vaid räägitud ideest viia Eesti kõrgtehnoloogiliste riikide sekka, IT sektoris on ära tehtud palju tööd ja loodud hea vundament, paraku on edasine edu jäänud tulemata. Selle põhjuseks võis olla pehmete erialade liialt suur osakaal ning keskendumine hõlptulu saamisele, selmet panustada vahendeid esmapilgul keerulisse, kuid suuri väärtusi loovasse teadus- ja arendustegevusse.

2009. aastal on Eesti riik ja rahvas jõudnud kriisi, mille on põhjustanud nii majanduslik olukord kui ka ühiskonna lagunemine. Kriis on aga parim aeg, et järele mõelda ning sätestada uued eesmärgid. Rahvaalgatuse toetamine ning rahva arvamuse kuulamine looks taas kodanikes tunde, et riik on loodud tema jaoks ning tal on reaalne võimalus midagi muuta. Praegusel hetkel see paraku nii ei ole. Selgusele tuleks jõuda, millisena soovitakse riigi majandust näha, kuhu peaks arenema seni eelisarendatud raiskavale põlevkivienergeetikale keskendunud energiatootmine. EL-le ja NATO-le ning välise külje kujundamisele keskendumise asemel peaksime enam tähelepanu pöörama riigi ja ühiskonna kujundamiseks selliseks, et oleks tagatud kõigile mõistlik heaolu ning meie väheefektiivset ning kopeeritud majandust ei tabaks rängad tõmbetuuled, kui suurkorporatsioon avastab Aasias odavamad tootmisvõimalused. Sellised, ühiselt sõnastatud eesmärgid ning kokkulepitud ühine tegutsemine võiks olla see ühendav idee, mida Eesti hetkel vajab.

Vaatasin uuesti suurepärast kümneosalist seriaali „Relvavennad“. See jooksis ETV-s sel ajal kui ajateenistuses olin- 2006 sügisel. Nüüd aga sain ära vaadata kõik osad ning neisse ka süveneda. Kuigi seal oli vigu (nt ei võta sa kunagi kinni peale ränkrasket lahingut kuulipilduja vintrauast), oli tegemist väga hästi tehtud seriaaliga. Ja ma sain omis mõtteis nostalgitseda ja võrrelda seda oma kesiste kogemustega. Ei mõtle siinkohal lahingutegevust, vaid meeste juhtimist ning seda sidet, mis tekib ja ka hiljem jääb, kuigi elud lähevad edasi vägagi erineval moel. Muidugi ei anna minu kogetut võrrelda sellega, mida need mehed pidid tundma. Aga ma olen sellest aimu saanud. Ja selle kogemuse eest olen tänulik.

Kuid kõige enam olen tänulik selle eest, et ma ei ole pidanud midagi sellist läbi elama. Et mul on, keda armastada ja mul on võimalus seda teha ja pühendada end meile. Kuigi vahel võib jääda mulje, et ma olen totaalne militarist ja relvahull, siis tegelikult olen patsifist.


Seda on nüüdseks juba kahes blogis mainitud, aga jah, ma "sõimasin" Teoreetikul näo täis, sest krt, mõnel meist on kohustused ja normaalne unetsükkel ja kui tahad möla ajada, siis tee seda seal, kus sa teisi ei sega. Ja nagu meil töö juures öeldakse: "Valvuri uni on püha!". Samuti ei ole ma selline mees, kes sita asja alla neelab ja omaette nurgas pobiseb. Kui midagi on halvasti, tuleb enda eest seista. Vot nii! Aga elu läheb edasi.

Mõtestasin endale kaks huvitavat tähelepanekut Eestist.

Mõned joovad, sest tahavad, mõned joovad, sest vajavad alkoholi. Enamus joob, sest arvavad, et tahavad, aga tegelikult vajavad alkoholi.

Sel ajal kui tuunitud bemari või maastur seisab maja ees, mädaneb maja vägisi kätte ära. Kurb on vaadata neid ilusaid, aga lagunevaid maju. Plastikaknad pannakse kõveralt ette, kuid isegi montaazivahtu ei viitsita väljastpoolt UV-kiirguse eest kaitsta.

Ootan külma ja lund, sest tahaks oma uued suusad ära proovida ja kolm nädalat saavad olema hullumeelsed. Seitse vahetust tööl, koolis ettekanded ja kontrolltööd, lisaks töö Katsekojas. Aga pärast seda on kaks nädalat Märjamaad, Keilat, RMK metsamaja ja ehk ka spaad. Ehk siis kvaliteetne puhkus suana, spordi ja natukese ehitustööga Märjamaal.

Lisan blogisse siis mõned märkmed Saksamaal käimisest. Kõik algas küllaltki õnnetult, kõik transpordivahendid, millega alustasin Tartust liikumist ja kuni Hamburgini välja, jäid kas hiljaks või läksid lihtsalt rikki. Aga kohale siiski jõudsin, küll 1,5 tundi hiljem ja lennates äriklassis koos Andrus Ansipiga läbi kopenhaageni. Hamburgis veetsime viisakas hostelis ühe öö ja mitte nii viisakas aga huvitavamas backpackerite hostelis teise öö. Ning tutvusime linna ja suure hulga jalgratastega.

Ülejäänud 5 päeva olime K. 10 ruuduses tudengitoas Göttingenis. Tutvusime linna ja veel suurema hulga jalgratastega. Sõime ka rahvustoite- nii kiir- kui normaalsetes söögikohtades ja tutvusin mõõdukalt kohaliku õllekultuuriga. Peab nentima, et õlled on ehk natuke tummisemalt humalasemad, aga head.

Aga tähelepanekud Saksamaa kohta. Sel ajal kui Eestis möödub sinust 10 maasturit ja 15 bemarit, möödub Saksmaal sinust 10 jalgratast, 1 maastur ja palju mõistliku suuruse ja hinnaklassiga autosid Opelist Citroenini, kui on hea päev, ka mõni Mercedes või BMW. Ehk siis sakslaste elatustase on kindlasti kõrgem kui eestlastel, aga autod tunduvalt odavamad ja mõistlikumad ja väga palju liigutakse ikkagi jalgratastega, Hamburgis vähem, Göttingenis mõistagi rohkem. Üllatav oli ka rongiliikluse kvaliteet- kiire ja ülimalt mugavad rongid, ei mingit logistamist vaid sujuv sõit ja hea teenindus. Aga tunduvalt kallim, kuid igapäevasele sõitjale ja eriti tudengile kindlasti soodsam. (tudeng saab liidumaa piires liikuda rongiga tasuta-midagi enneolematut Eesti mõistes, kui Sebe soodustus on 10% tudengitele).

Hinnaklass üldiselt on Eestile küllalti lähedane, osad toiduained natuke odavamd, mõned õige väheke kallimad. Väljas söömine natuke kallim, kuid suured portsjonid ja hea teenindus korvab selle. Elamiskulu paisutab suureks siiski eluaseme kulud ja transport.

Mida kaugemal Eestist, seda õnnelikuma olekuga ja viisakamad inimesed ning parem teenindus ja vice versa.

Autojuhtide seas ei hakanud silma arulagedaid paarutajaid väiketänavatel, kus lapsed võivad iga hetk hoovist välja joosta (kui mul endal kunagi lapsed on ja mõni vend arvab, et on äge paarutada lasterikkal tänaval, kavatsen tal kurikaga põlved sisse peksta, vähemalt natukene aega muretu jälle), samuti tümakavendasid, mis on Eestile omane tüütu nähtus.

Ehk siis kokkuvõtlikult, mulle iseloomult omane mõnusalt kulgev heaolu-Euroopa.

Suurem osa inimsuhteid tundub sisaldavat suures hulgas üksteisele ärapanemist, võimuvõistlust, petmist enne, kui sind petetakse. Mul ei ole ja ma ka ei taha sellist koosolemist.

Magistriseminar möödus edukalt, ettekannetega jäädi rahule ning 3 EAP-d ongi käes. E.S. korterisaaga jätkub. Ja ma sain aru, et ei saa teha tööd kui pole aega, tööriistu ega selgust, et mida ja kuhu. Sestap, kui oma Kalamaja korteriga tegelema hakkame, tuleb teha planeerimise spaapuhkus ja koostada korralikud projektid.

Veel natuke rohkem kui nädal ja lähen Saksmaale!

Kuidas algab armastus?

Vahel algab see ühest lahkumiskallistusest Tartu bussijaamas tüdrukuga, keda sa polnud näinud terve aasta.

Ja sealt edasi polnud miski enam endine. Kõik sai olema lihtsalt parem.

Aga uduseid rabahommikuid vajan ma siiani.


Me puududuste luule on igavik!

Sattusin seminariks valmistumisega hoogu ja füüsikaliste uurimismeetodite kontrolltöö läks puha meelest. Samas saan ma end alati vabandada sellega, et loengumaterjalis pole täpsemalt kirjas ja õppejõuad ka midagi eriti lisaks ei rääkinud. Lähiajal lähen uurin, kas mu palgatööl ollakse mind nõus ka poole kohaga pidama, sest täiskohaga ei jaksa seal olla. Samas raha ja teatud hüved (tasuta treenimine) on midagi, millest loobuda ei tahaks.

Siit-sealt kostab arvamusi teemal, et doktor Berlin kõlab ju hästi. Tõesti, kõlab, kuid peale magistrantuuri pühin alma materi tolmu jalgelt ja vaatan, kuidas on elada kaheksast viieni tööinimese elu ning hakkan oma järgmisi katsumusi ületama- lagunenud korteri renoveerimine ja rekonstrueerimine Kalamajas (seda korterit mul veel pole), suvekodu mere lähistel suitsusaunaga ja pere. Aga ma ei välista, et "toitva ema" kutse minust kunagi taas võitu ei saa. Sest tegelikult on Tartu aastad mu kujunemisele andnud suure panuse ning siin veedetud aeg olnud huvitav ja arendav.

Joon ja pidutsen viiamsel ajal vähe, sest see tundub mulle tühi, igav, mõttetu, terviskahjustav ja aega raiskav tegevus. Hoopis mõnusam on trenni teha, kinos või teatris käia ning sõpradega sauna teha ja piirduda ühe õlle ning liitri kaljaga. Ja mu keha tänab mind. NATO test näitas, et vastupidavus on väga hea. Pimedas, üksi ja külma ning tuulega tuli 3200 meetri ajaks 13:30, varu jäi veel kõvasti!

Paari nädala pärast lähen seitsmeks päevaks Saksamaale, Tema juurde. Kõige parem, ilusam, armsam, aga kuni veebruarini ka väga kaugel.

Käisin üle kahe kuu Märjamaal ja tegin suure hulga tööd ära-korsten sai pühitud ning lõõrid puhastatud, installeerisin elektrit natuke ja sain koerakuudi nii valmis, et natuke tahaks veel vimistlemist saada, aga Petsu sai sisse kolida. Muidu on Märjamaa endiselt masendav koht.

Kool kestab endiselt, magistriseminar (minu esimene) toimub mu õppetoolil Lepanina hotellis, ka magistritöö asjad on hakanud jälle liikuma ja usinalt löön kaasa Katsekoja asjades. Huvitav on jälgida Stina korterisaagat, mis õnneks pole tragöödia, vaid asi näitab arengumärke.

Broneerisin lennukipiletid ära ja mõtlen, kas Saksa mineku ajaks kasvatada endale vunts või mitte. (See on ilmselgelt nali!)

Olen ümbervaadanud ühe oma arusaama elust. Arusaama, et keskklassi poole liikudes muutun vaimselt laisemaks, pealiskaudsemaks, ei kirjuta ega näe elu kogu tema värvikirevuses. Vastupidi, mul on järjest enam võimalusi nautida kultuuri ja mõttevabadust ja mulle pole probleem kirjutada paari tunniga kolme leheküljeline essee stipendiumikonkursile. Luulet kirjutan vähe vaid sellepärast, et saan aru, kui halb luuletaja ma olen ning enamust mmõtteid ma paberile ei pane. Mõni inimene käib aga lihtsalt alla, igas mõttes. Ja mulle ei meeldi see, sest kunagi me istusime koos ja mõtlesime suuri mõtteid. Nüüd istub ta joomakaaslastega alkoholivines kuskil Emajõe Ateenas ja meil pole enam millesti rääkida. Lihtsalt unistused on teised. See puudutab mind, aga ma ei tea kas peaksin ja saaksingi midagi teha.

Igatsen Teda seal Göttingenis!

Selgete silmadega tüdruk loeb kantsli all raamatut
Roos ta jalgadel on närtsinud pärastlõunases leitsakus
Midagi öelda sellega polegi vaja
See on lihtsalt ilus
Need selged silmad
Tekitavad teatud tahtmist
Ütlen oma üle vee läinud tüdrkule et hoolin
Vesi muld ja tuli
Meil siin kaugel on selged ilmad

Ma olen armunud. Meeletult! Meie koos olemine on järjest küpsemaks muutuv armastus, aga see armumise tunne pole kuhugi kadunud.

Käisime vaatamas "Püha Tõnu kiusamist". See film sõidutas mind kuhugi, raputas läbi ja viskas läbimälutuna välja. Ja ma tripin ikka veel ja ma ei saa veel päris hästi aru, mis ja kuidas see oli. Ma lasen sel paar kuud seedida, siis tõmban netist alla ja vaatan uuesti.

Ma tahaks praegu jazzi.

Kolmapäevast alates olen ma vaid Discovery-t vaadanud, söönud, maganud, natuke kooliasju teinud ja kaks korda poes käinud. Ei jaksa enam nii, aga ei jaksa ka midagi muud teha. Homme siiski Riiga ja see võimaldab rutiinist välja rabeleda. Haaran Tema sealt kaasa, tuleme tagasi Tartusse, käin paar päeva koolis ning siis spaasse ja Keilasse. Ühesõnaga puhkus...Tartust, kommuunist, koolist, tööst. Ja on aega olla Temaga koos.

Õpin Tartus neljandat aastat ja igal aastal olen elanud erinevas kohas. See on hea, sest võimaldab erinevaid maju tundma õppida. Nii näen ja kogun ideid, mida oma tulevases kodus teha, et me end seal hästi tunneksime. Silma on jäänud see, et tehakse kaks viga. Ei pöörata tähelepanu õhule ruumides. See on kas liiga niiske ja aknad hallitavad või on see liiga kuiv, mis tekitab kurguvalu ja mõjub ninale, nahale ja silmadele halvasti. Teiseks ehitatakse köögid nii, et seal oleks võimalikult palju kohti, kuhu prügil ja solgiveel koguneda. Tähelepanekuid on muidki, ootan juba kerge ärevusega seda aega, kui hakkame päris oma kodu üles ehitama.

Tervis on juba parem. Kõige hullem olekski olnud see, kui Tema siinoleku ajal oleksin haige olnud.

Eile tekkisid mõtted mootorsaest ja verejugadest. Kell oli saanud kaheksa õhtul, olin terve päeva tööl olnud ja tegelenud ja asjatanud ja juhendanud ja avanud uksi ja tõkkepuid ja mul oli kõigist inimestest nii siiber. Lisaks see vastik haigeks jäämise tunne kui kurk hakkab alguses ebamääraselt tuikama, nina jääb kinni ja kord on külm ja siis jälle palav. Kui liita siia ka see, et asjad ei liigu seoses õppetööga ja ma olin kahe viimase nädala jooksul juba 2 korda haige (eelmine nädal 2 päeva mingit kõhuviirust ja üleeelmine nädal ka see fucking tüüpiline külmetus ja valutav kurk), saate aru, miks sellised mõtted.

Mu jaoks on terve olemine palju tähtsam kui paljudele tuttavatele-sõpradele. Tuleb see vist trennisõltuvusest ja sellest, et ei taha niisama vedeleda ja haige olla.

Ostsin punase päevakübara tablette ja suuvett ning loodan peatset paranemist.

Oma Kaitseliidu valvetööga teen vist uuel aastal lõpparve. Juhendajalt tuli esimene stipp, kui liita siia õppetoetus ja sõidutoetus, elab isegi ära. Ja see stipp eeldab ikkagi aktiivset tööd Katsekojas, mida senise töö ja kooli kõrvalt ei tee. Ja lisaks on veel paar rauda tules, aga nende saatus selgub alles paari kuu pärast.

Ilmajaam lubab lörtsi ja Endla rabasse üksinda kaheks päevaks ei jõudnudki. Ikka see laupäevane tööl olemine.

Ma pole enam see mees, kes olin rebasena. Aga luulekogude esitlustele satuks hää meelega teine kordki. Mulle meeldib enda juures see, et mu jaoks on normaalne lugeda füüsikaloengus luulekogu ja koolipäeva lõpus minna jooksma ja nautida iga piinarikast sekundit joostes kümmet kilomeetrit. Miks ei või keemik lugeda luuletusi ja olla vormis. Meie ühiskonna viga ongi see, et inimesed on liiga ühekülgsed. Ka suurem osa tudengeid. Mulle meeldib lugeda kunagiste silmapaistvate füüsikute-keemikute juhtumisi nende teadlaseteelt. Tõelised universiteedid, kes mängisid viiulit ning kritseldasid õllelauale inimkonna saatust muutvaid valemeid. Soovitan humanitaaridel lugeda "Physics for poets" ja kõigil inimestel saaovitan lugeda Olavi Ruitlase "Naist". See raamat teeb teid paremaks!

Ootan pruunide silmadega tüdrukut!

Nii-nii, magistriõpe on ikka muhe. Koolis peab suhteliselt vähe käima ja ka siis on üldine suund iseseisval õppel ja ettekannete tegemisel. See meeldib mulle väga. Lisaks kerkib üles uusi põnevaid teemasid seoses Kaitseväe ja Katsekojaga ning lootust on saada juhendaja grandist ka stippi. Ning motivatsioon magistritööga pihta hakata on kõrge.

Käisin ka arsti juures seljavalu kurtmas. Selgus, et nimmeosas on selgroog vasakule natuke viltu, muidu aga täiesti korras. Ees ootab ravivõimlemine.

Tema tuleb vartsi kümneks päevaks Eestisse tagasi. Ootan väga!

Elu on mõnus, üsnagi kaine, aktiivne ning huvitav.

Eile käisin Kerliga Tarantino uut filmi vaatamas. Jaaa, midagi geniaalset! Kaks parimat hetke olid stseenid, kus Brad Pitt mängis itaallast ja kus kõlas Bob Dylani muusika taustaks, kui Shousanna oli punase kleidiga ja seadis end valmis natside tulekuks kinno.

Pärast filmi olime mõlemad omas mullis, saatsin ta koju, ütlesin Teoreetikule "Tere!" ja tulin läbi Karlova koju. Ja see oli päeva parim hetk. Vaikne Puust linn, kaks trepil suitsetavat tüdrukut, kes elavad kaasa prillidega tüdrukule, kes jookseb paljajalu asfaldil. Ja totaalne igatsus Tema järele.


Kuulan Pantot: "Tule-tule..." Naerata end mu silmadesse, pruunide silmadega tüdruk!

Asi kisub huvitavaks. Lõputöö juhendaja võttis ühendust ja tundub, et võib hakata tekkima mingi töö seoses Kaitseväega. Täna olen liiga tülpinud, magamata ja nohune, et hakata Web of Science-t läbi kammima, aga homme hakkan tegelema, tunnen motivatsiooni. Aga niisama koolitööga ei viitsi enam tegeleda. Aktivatsioonienergiad, intermediaadid ja sümmeetria ei huvita ja tundub mõttetuna. Kõrgharidus on endiselt upakil, raha on vähe, praktikat on vähe ja erialaseid on vähe.

K. järele on tekkinud juba väga tugev igatsus, lähikonnas on formeerumas üks huvitav paar. Tegelikult on Tartu sügis ilus. Kui vaid hetkel tõbine ei oleks.


Savisaar on tropp!

Ma tunnen, et paljud inimesed mu ümber on rohkemal või vähemal määral katki.Kõige halvem on see, et katki on ka mu lähedased, sõbrad ja tuttavad, ka pereliikmed. Ja ma tõesti muretsen, et ma pean teatud vanuses hakkama sellise elu kestmisel oma sõpraderingi uuendama-noorendama, kuna pole enam kedagi.

Tunnen end isegi natuke süüdi, sest hetkel pole mingeid väga ulatuslikke lahtisi otsi ja ma tean, kuhu poole liigun ja naudin kogu protsessi.

Kummalisel kombel naudin isegi K. äraolekut. Sest lõpuks on möödanikku saanud suvi läbi alateadvuses pekselnud äraminek. Ja vabaduse tunne on, võin olla isekas ning veel pole väga tugevalt hakanud igatsus ja lähedusevajadus mu maailma varjutama.


3 asja mida vihkan: gospelmuusika, muusikalid ja sotsiaalne surve.

Kõik, kes te üritate mulle mingit survet avaldada: te pole suutnud panna mind suitsetama ja arutult jooma kõigi nende aastate jooksul, nii et up yours! Ja jätke mind rahule, elan nii, nagu tahan!

Augusti lõpus sai käidud hilissuvist sood kaemas. Hää oli, vaikne ja pisut nukker, surev loodus. K on ära nüüd, kuni jõuludeni. Ootan!

Afganistanis hukkus mu pioneeri NAK-i rühmavanem Erik Salmus. Ta oli väärt mees!

Teoreetik on Kosovost tagasi, kõik ihuliikmed küljes.

Kool algab

Leidsin raamaturiiulist ühe kogumiku, mille lugemiseks olen nüüd enam valmis, kui vahetult peale keskkooli lõppu, mil see mulle kooli poolt anti. Jutud ökoloogiast, loodushoiust, enda ja ümbritsevaga hakkama saamisest. Pean end küllaltki roheliseks inimeseks, kes kasutab maksimaalselt oma jalgu, jalgratast, ühistransporti või üritab koopereeruda auto kasutamise osas. Aga kui palju ma teen seda sel põhjusel, et mul pole lihtsalt raha auto jaoks. Õigemini oleks, aga siiani pean otstarbekamaks kulutada see oma hobidele kui autole. Ja kas ma oleks sama roheline ka siis, kui mul oleks auto,ja kui mugav inimene ma üldse olen. Kas hakkan tulevikus istuma nagu paljud teised hommikuti kurja vandudes ummikus, kogun rasva ja halba kolesterooli.

Raamatust hakkas mulle eriti meeldima jutuke ökoloogilisest laiskusest. Teha täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Paaril korral oleme K.-ga arutlenud, kas meie maakodus saab olema dussiruum ja soe vesi kraanikausis või tuleb see kõik alles siis, kui sinna püsivalt elama kolime. Või hakkab soe vesi suvel tulema isetehtud päikese-vee paneelist ja talvel, kui satume metsade keskele, soendame vett pliidil. Raske on tajuda seda piiri, kus algab luksus ja lõppeb vajadus, mida me tegelikult vajame ja mida meile öeldakse, et me vajame. Mäletan hästi hetki lapsepõlvest, kui ema vaatas järjekordset trenazööri või mikserit, mis jäi kapi taha vedelema, mida järelmaksuga tellida. Olavi Ruitlane suutis pagana hästi paljude naiste olemuse kokku võtta.


Kas meil on üldse mõtet sünnitada lapsi, kui meil pole neile edasi anda elamisväärset keskkonda ja ühiskonda?

Uurisin täna natuke ÕIS-i ja üritasin mingisugust tunniplaani kokku saada, mis võimaldaks ka tööl käia. Ei tahtnud väga õnnestuda. Tööl on huvitavad ajad. Mitte miski ei tööta ja kõigil on ükskõik.

Kahe sõbra ja siiliga koduaias õlle juues tulin mõttele, et kõigi tuttavate ja sõpradega toimub viimasel ajal kaks asja- nad kas lähevad paksuks või saavad lapsevanemateks, tihti juhtub nendega mõlemat.

Ning jah, meil on Märjamaal poolkodustatud siil, kes koera toidukausis sööb ning koer vaatab seda rahulikult pealt. Ääretult muhe, kui ta mööda õue ringi vudib ja meid silmanugast piidleb.

Kuna minu suvi on sisuliselt läbi, sest ees ootab tihe august töölkäimisega ning september ka kooli algusega, reastan selle suve kõige-kõigemad!

Kõige parem chill- 2 päeva jaanipäeva paiku Lohusalu kandis rannamändide all Houllebecki lugedes ja ujudes, koos Temaga.

Kõige parem kontsert- Pantokraator Viru folgil. Saatpalu arrogantsus on nagu täpp i peal tema esinemise ajal.

Kõige ägedam retk- 4 päeva Hiiumaad, Eesti rästiku- ja maasikaparadiisi; natuke Läänemaad veel sinna sekka. Seda Tema ja ratastega.

Kõige parem jook- see läheb jagamisele isetehtud kirsilikööri, mis on täielik ambroosia, ning traditsiooniks saanud Nescafe vms lahustuv kolm ühes kohvijook matkahommikutel, vahel.

Kõige huvitavamad olendid- kogu see ELF-i seltkond eesotsas Jaurami-Eve ja lõpetades Herefordi tõugu lihaveiste ning maatõugu vabalt jooksvate hobustega suveparadiisis Saaremaal kadakatalgutel.

Kõige seksikam naine- otse loomlikult Tema, pesemas end ihualasti Hiiumaa üksikus mererannas kivi peal.

Kõige tavalisemaks peetud tegevus, mis osutus vägagi tähelepanuväärseks- üksinda rattaga Viljandisse ja tagasi. Nii et pekihunnikud liigutama ja rohujuure tasandil loodust nautima.

Kõige nostalgilisem hetk- üksinda rattaga Märjamaa kandis kunagisi krossijooksu radasid ning ujumiskohti läbi sõites kogetud tunne. Tunne, mis kestis nelja tunni pikkuse hetke.

Kõige huvitavam äratundmise hetk- meie tulevane suvekodu saab asuma mere lähedal. Ma ei saa aru, mis asi mul merega on, aga midagi igatahes on!

Mulle meeldib, et mu elu on areng.

Ütlesid, et armastad. Ta vastas oma silmadega: “Mis siis”. Suudlus ühel lahkumisel jättis tunde, et see on määratud. Kuid midagi pole määratud, kui selleks vaeva ei nähta. Tume tuul raiub kuuselatvu ja mõtted kolisevad kodukäijatega koos köögis. Aastad lähevad ja määratu laguneb käest. Ja see, mis tundus neile kunagi määratu, osutus kevadiseks lumesulaveeks.

Ütlesid, et armastad. Ta vastas oma silmadega: “Mina sind”. Armastused lähevad, vaid määratu ja vaev kirjutab meile kui piirikividele ristid ja vajume selle maa sisse. Koos pannakse paika oma piirid ja räägime oma silmadega.


Tume põhjatuul valab silmadesse soolase vee
Joon ja joon ja joon
Seda soolast vett mis lainetab randa
Elamu paneelidesse vajutasime oma jäljed
Nende kõigi jälgede kõrvale
Kuni see soolane-soolane vesi
Ükskord kõigest üle käib
Siis vaid silmad huikavad kaugete laidude tagant
Tule-tule üle selle soolase vee
Vajutame jäljed selle maa sisse
Kuni üle soolase-soolase vee
Veel ulatub üks tükike maad

Juuli lõpp läheneb ja valge aeg väheneb. Olen jälle natuke Tartus, katsun räämas korterisse sisse elada, käin tööl ning ajan asju, astun ka ametlikult ülikooli taas sisse.

Vahepeal nautisime suve ning teeme seda ka edaspidi. Kes tahab lugeda meie edukast Hiiumaa retkest, siis K. sõnastas selle väga ilusti: http://s6bersebra.blogspot.com/2009/07/eesti-suveparadiis.html

Meeldivat suve!

Väike mõttetera kah: see, et sul Lexus, õllekõht ja jäme kuldkett on, ei tähenda veel, et sinu looduskogemus piirdub RMK alal saslõkki grillides ja mööda maanteed ringi uhades rahuliku küla vahel, endal ägedadalt ülbe loodusemehe ilme näos. Pahatihti aga see just seda tähendabki. Auto plastiksisemuses turvaliselt ümbrust kaedes tasub mandrilt saarele ringi sõitma tulla (sic!)

24. juulini on aega. Siis peab välja mõtlema, mida ma magistrantuuris edasi õpin. Kas keemiat või rakenduslikku mõõteteadust. Nädal ja natuke peale on nüüd alates homsest maal ja metsas ning ratastega Hiiumaal. Siis mõtlen selle üle!

Jah, ma kolin räämas, ülerahvastatud Karlova urkasse. WC on koridoris ning dussikabiin köögis, köögi suurus umbes 3 ruutmeetrit. Hirmutab, aga ma usun, et vajan seda muutust. Sest sügisest olen jälle rebane, mis siis, et magistrant. Ja õige rebane peab elama urkas, toituma praekartulitest ja lootma, et metseenid ostavad talle õlle. Nüüd tuleb vaid metseen leida.

Eile sõitsin rattaga Tartust Viljandisse, tegime sauna ja täna sõitsin tagasi. Mõnus oli üksinda sõita, vaadata, kuulata, tunda. Rattaga sõites näed kuidagi palju rohkem, kui auto või bussiga liikudes.

Jah, Eestimaa ongi ilus!

Ajateenistuse ajast

Sõidame autokastis, teel tolmab ja ma ei tea siit veel enamuse meeste nimesid. Me läheme tuld kustutama. Lootsin, et need 11 kuud kustutavad natukse seda tuld mu hinges. See tegi seda liiga hästi. Ma ei kirjuta enam.

Kuulen vahel viljapõldu kahisemas tuules ja näen selle voogamist mööda silmapiiri. Tahaksin luua muusikat, kirjutada luulet ja maalida nii, et see oleks jääv. Olen kahtlev oma otsustes ja andetu tegudes. Joon metsajärve kaldal kohvi ning aroom ühineb aurava järve uduga. Ja mõtlen, et oleks hää, kui tee viiks mind sel päeval mööda viljapõldu ja su sammud astuks mu kõrval.

Puidust aknaraamid viskavad värvi
Maja hingab seda vanade majade lõhna
Rändan ja otsin, lõpetan, et alustada
Ja mäletan, et MEIE algasime
Vaadates filme (Tühirand, Amelie)
Ja seal filmides on vanad majad
Mis hingavad seda vanade majade lõhna


Mis toimub suvel:

Kolin tagasi Karlovasse, talgud Saaremaal, rattamatk Hiiumaal ja Ahvenamaal, Viru ja Viljandi folgid, jalgsimatkad (kindlalt Liiapeksi- Aegviidu, kuid tõenäoliselt mujalgi), vana kapi restaureerimsie lõpetamine, väärt kirjanduse lugemine ja kalapüügi õppimine.

Suvi, et koguda rammu, et teha ära master of science

Pagan, see kõlab hästi!

Nüüd on see tehtud! Olen ametlikult BSc ja ülikooli lõpetanud. Lõpetanud, et sügisel naasta magistrantuuri. See on 100% kindel.

Sõbersebra blogist võite lugeda me võiduka armaada püüdest vallutada Alam-Pedja sääsekuningriik piki jõge ja muudest lõbusatest juhtumistest. Aga ees ootab suvi, täna ja homme mõnusad õlleõhtud väärt seltskonnaga, teoreetiku sõjamõlgutused ja üleüldine lõõgastus. Ääretult mõnus.

Võib vast liialdamata öelda, et on õnnelik aeg.

Vahel niisama istudes meenub mulle midagi Temast. Mingi vaimukas ütelus, käibefraas, naeratus, see kuidas Ta lihtsalt ON. Ja see hellus, hoolivus, TUNNE, mis mul tekib, annab märku vaid ühest: see armastus on endiselt mu sees.

Loen kell kolm öösel ta sõnumeid oma telefonis ja pole kunagi olnud õnnelikum ning rahulolevam.

kui võtad mind hoida
võtan mina sind hoida
koos
hoiame koos
mis väärt on hoidmist

Kirjadele vahel mittevastav juhendaja, hindeid mitte välja panev õppejõud, kärpiv valitsus, jalgratturit teelt välja rammiv kolesteroolist ummistunud peenise- ja ajuveresoontega maasturijõmm, veel kärpiv valitus ega viimasel ajal üllatavad tutvusringkonna naisterahavad, ei tööalane viiepäevane koolitus ega rikki minev analüüsiaparatuur suuda mind takistada. Viimsed pingutused ja mõnus edumeelne hõivatud olek ning tärminite lähenemine annavad tunnistust vaid ühest- varsti on baka läbi!

Kui just ma kaitsmisel läbi ei kuku, sest olin oma töös kirjutanud kohv asemel kohvi ja Kosovo asemel Kosova. Aga õnneks pole neil sõnadel palju tegemist mu uurimusega, nii et ka valikuline düsgraafia ei suuda mind takistada.

Mai keskpaik on käes ja aegajalt tuleb paanika-jaanika külla. Viimne ja kõige enam hirmutav eksam, ummistunud postkastiga ja ülihõivatud juhendaja ning viimsel hetkel veel ebaõnnestunud mõõtmised. Ja muidugi tööalalane viiepäevane koolitus, mis ajagraafikut veelgi enam kokku surub. Aga veel on lootust. Liikvel hoial mind 30-31 mai planeeritud kanuumatk, sõbra tagasitulek kaitseväest, teise sõbra tagasitulek Kosovast paariks nädalaks ning lõpetamine ja suvi.

Nägemus varajastest hommikutest rabajärve ääres, lõkkel keedetud veest kohvi kruusis auramas ja päikest saanud naha lõhnaga temaga. See iseloomulik lõhn mille omandab nahk, kui ta on tuule ja päiksese käes olnud...

Kaks olulist sündmust:

Meie paneelika rõdule tuli tuvi ja hakkas mune hauduma, seega alustab ülekandeid Hiinalinna tuvikaamera.

Täna oli mu bakalaureuse astme kõige viimane loeng. Hea tunne oli.

See nädal on lõppemas sellega, et kui täna kell 15. üles tõusin, oli tunne, nagu oleks millegi suure alla jäänud, kuid makaronid ja kohv muutsid oleku juba tragimaks. Aga on unevaene aeg olnud, 2 ööpäeva tööl, volber ja ööorienteerumine. Hea on, kevad tuleb ja kool on lõppemas ning Oortil on uus hää plaat.

Ma tunnen, et ma jõuan!

Mu selle blogi sajas postitus. Nägin täna loengust tulles L-i, kellega elasin esmakursuslasena koos Karlovas ühes ägedas oranzis korteris. Kui head aega soovisime, helises ta telefon. See sama vana telefon täpselt sama helinaga. Kuidagi soe hakkas.

Kindlasti olete märganud majanduslangust. Siit veel natuke energiaalast mõtlemisainet. Kui võrrelda Eesti ja arenenud Euroopa (Rootsi, Norra, Taani, Iirimaa jne) energiakulu ühe euro väärtuses toodangu tekitamsieks, siis Eestis on see energiakulu 7 korda kõrgem! Isegi Aafrikas on see näitaja meist parem. Nii et kõik need paljukiidetud firmajuhid, kes Eesti elu edasi viivad, tuleks saata elementaarsetele koolitustele efektiivsuse teemadel. Masendav on see, et ideaalsetes tingimustes muuta Eestit paremaks (odav raha, mida oli palju, soosiv suhtumine, toetused jne), osati kogu see ressurss matta maasturitesse, 2 korda omahinnast kallimalt müüdud majadesse, mille ehitanud põhiharidusega kipsipanijad matsid kogu töötasu sulejopedesse ja kallisse alkoholisse, ning oma blondidele ja lauslollidele naistele gucci käekottidesse. Kõlab natuke karmilt, aga tegelikkus oli ju selline ning tulemus ongi käes. Järjekordne näide sellest, et eestlane ei tohigi rikas olla, sest ta on liiga loll, loobib kõik ressursid õhku.

Ja veel Sandor Liivest ja ta 2 miljoni suurusest aastapalgast. USA tuuleenergia kw/h maksumus on 32 eesti senti. Eestis toodetud tuuleenergial aga minu mäletamist mööda üle krooni. Kust tuleb vahe? USA-s eeldatakse masti elueaks 50 aastat ja ülejäänud tuulikul 15 aastat, meil aga masti elueaks 5 aastat ja ülejäänud agregaadil 1,5 aastat. Päris osav numbritega mängimine, et kellegi taskuid täita! Ja ikka ei saa ma Sandor Liivest üle, meile pealesurutav tuumaenergia on kõige mõttetum koht peale põlevkivi, kuhu miljardeid matta. Seda seetõttu, et kontsentreeritud uraanivarud ei rahulda enam nõudlust, tuumajäätmetega ei osata midagi ette võtta ja uraani hind teeb hullemaid trikke kui nafta. Meie väikese riigi lahendus oleks kombijaamad kohalikul toorainel, nagu seda on Väo jaam, mis kohe ka soojuse hinna alla lõi Tallinnas, ning tuulenergeetika. Levinud arusaam, et tuult on ja tuult jälle pole, vastab tõele, kuid on olemas vahendid selle mõju likvideerimiseks. Vesiniku tootmine ning selle kasutamine kütuselementides ning energia säilitamine superkondensaatorites. Ja muidugi säästmine, minnes energia efektiivuse poolest Lääne tasemel, vajaksime kordades vähem energiat. Kordan üle, vahe on 7 korda!!! meie kahjuks.

Millest see kõik tuleb. Eesti energiaturu avanemine lükatakse pidevalt edasi ning EE saab edukalt raha kasseerida ebaefektiivsete lahenduste eest. Sest tarbijal pole valikut, kui keskharidusega kinnsivaraarendaja müüs 2 mlj eest puitkarkass maja, mille venitlatsioon toimib läbi pistikupesade ning puitkonstruktsioon mädaneb ja kütteks on elektriradikat.

Oleks viimane aeg hakata mõtlema ja ennast harima. Lahendused meie probleemidele ei peitu Kroonikas ja Õhtulehes, vaid teaduses. Isegi Saksmaa kavatseb loobuda lähikümnendite jooksul tuumaenergeetikast ja minna üle jätkusuutlikele tehnoloogiatele. Nagu tuul, päike, biomass, geotermaalenergia. Oluline on see, et seda kõike tuleb arendada tervikuna, üle kogu riigi ja üle Euroopa, mitte nii, et teeme 2 mlrd eest jaama ja siis 3 aasta pärast nendime, et seda polegi enam vaja, kuna tarbimine on vähenenud efektiivsuse kasvu tõttu ning üldine plaan on hoopis midagi muud.

Edu teile kõigile!

Tulin täna hommikul tööle, võtsin kohvikust võileibu ja Kaitseväe kohvi ( see on selline kohv, mida saab juua vaid suure koguse piima ja suhkruga, mille tulemusel see muutub toasoojaks magustatud tökatiks) ja asusin kirjutama. Koos lõunapausiga kella 16.30-ni välja. Natuke tegin tööd ka vahepeal. Ja ma sain ikka valmis kuidagi liiga vähe, lisatud pildid on ikka udused ja tekst vajaks paremat sõnastust. Aga muidu on produktiivne tunne.

Sirvisin ka ajalehti. Ma vist mõistan, miks inimestele meeldib SL Õhtuleht. Sest laenuraha buumi ajal rääkis see mõttetutest inimestest, kes kitlesid, et neil on 100 paari kingi. Ja rahval oli end hea samastada, sest laenu eest sai ka endale kingi osta. Või mis tahes muud trääni, mille omahind moodustas koguhinnast 1% ja ülejäänud voolas kellegi kaukasse. Nüüd on täpselt samad uudised ja inimesed saavad mõelda tagasi kuldsetele aegadele. Või siis teine inimgrupp saab nutta oma haledat elu.

Ja siin mõtlemisainet Sandor Liive aka olen-eesti-energia-juht-ja-teenin-2-miljonit- aastas töövõitude üle mõtisklemiseks. Põlevkivienergeetika kasutegur on 11-13%. Kui ei arvestata kogu seda raisatavat vett.

Olen kaks päeva tegelenud vaid bakatöö kirjutamise, trenni ja päevas ühes loengus käimisega. Lõpetasin ka viljapuude lõikamist õpetava raamatu lugemise ja võtsin käsile pottseparaamatu. Emajõgi uputab Jänese matkarada ning kurioosne juhtum on, kui üks võllimat sorti politseinik ütles uudistesaates, et käiksin isegi hea meelega rattaga tööl aga ei julge. Jah, oleme tsiviliseeritud ühiskond ja Tartu on noortesõbralik linn. Kõigi selliste noorte, kelle rikas issi maksab kinni nende juuraõpingud ja ostab neile Chrysleri maasturi loengus käimiseks.(sic!)

Tema koristab praegu ja kook küpseb ja mängib Beethoven. Elu on hää

Täna külastasin oma perearsti, et kätte saada 356 krooni maksev puukentsefaliidi vaktsiin, näitasin ette ka oma jalad, mis teevad valu rännakust saati. Tubli arstina kobas ta mu pöiad läbi, soovitas anda puhkust ja loodetavasti mõra pole. Mõõtis ka vererõhku, mis oli peale 2 km rattasõitu ja ronimist trepist 4. korrusele 122/80 mmHg. Mu elustiil on endiselt pädev ja kannab vilja. Kunagisest hüpertensioonikahtlusest olen vabanenud.

Eelmisel nädalavahetusel Märjamaal lammutasin lahti eelpool mainitud vana kapi. Jõudsin ka ühe sahtli eesmise paneeli ära lihvida ning linaõliga üle tõmmata. Tulemus jäi päris ilus.

Tema läheb sügisel Saksmaale sügissemestriks sealse õigusega tutvuma. See teeb kurvaks, aga samas on ka hää meel,sest tajun kui väga ta seda tahab. Siin ongi ehk meie kahe erinevus selgesti näha (peale selle, et mina olen sotsdem. oma vaadetelt ja Tema parempoolne), Tema on aldis suhtleja, mina aga rahulik oleskleja, kes ei viitsi 24/7 olla äge ja suhelda ja suhelda ja suhelda. Aga diversiteet on hää. Hoiab meie vahel vaimu virgena.

Mu lõpetamine on 18. juuni ja juuni alguses kolin ka tagasi aguliromantikasse kuhugi Karlovasse. Asukoht on täpsustamisel.

Nautige masu

Tegin läbi Scoutsrännaku Pakri poolsaarel, pikkusega 30 km. Ülehindasin ennast ja alahindasin teisi osavõtjaid. Medali saamiseks oleks pidanud lõpetama kiiremini kui 4. ja poole tunniga. Diplomile märgiti aga aeg 4 tundi ja 46 minutit. Lisaeesmärk oli lõpetada ka esimese saja sees. Paldiskist Keilasse sain bussis, kus olid esimeses sajas lõpetanud mehed, 90. koha aeg oli 4 tundi ja 1 minut. Kõvad mehed krt. Aga pettunud ma pole. Oli piisavalt raske, et tunda siiski suurt rahulolu selle läbimisest, samuti hoidsime Märdiga pidevalt head tempot, kordagi ei puhanud ning omandatud kogemuste pealt läheme järgmine aasta 4. ja poolt tundi püüdma. Me eksisime stardikoha valikuga. Alustasime viimase 100 seas (osavõtjaid oli ligi 600) ning rahuliku tempoga, nii et esimeste kilomeetritega kaotasime aega ja ka energiat et teistest mööduda. 15 km peal kaotasime natuke üle 20 min, kuid teise poolega võtsime 5 minutit tagasi. Kuid rohkem polnud enam midagi võtta:). Võhma oli piisavalt, kuid jalgu viimasel 15 km enam polnud. Siit ka kolmas eksimus, oleks pidanud viimased jooksutreeningud asendama pikemate matkadega 15 kg raskuse kotiga, et ka jalad harjuksid sellise koormusega.

Täna, s o päev hiljem on jalalihased ülivalusad ja samuti alaselja lihased, aga selline mõnus masohistlik valu valmistab vaid heameelt. Natuke alla kuu aja on jäänud Kõrvemaa jooskumaratonini.

Esimene leivavalmistamine ei läinud korda. Pärast pikka ootamist hakkas kausis, kus oleks pidanud valmima juuretis, midagi elama, kuid ma pole päris kindel, kas see on see õige elu, mis tainast kergitab. Igatahes, olen Tartu kodust 4 päeva eemal ja ootan huviga, milline pilt sealt kausist avaneb, kui tagasi jõuan. Aga tahtmine on suur ja teen kindlasti uue katse.

Mõlkus mõte suuremast sõnavõtust, kuid võtan ette ja teen lühidalt.

Eesti kollases meedias võtsid paar tarmukat neidu sõna, et eesti mehed on mökud ja ülbed matsid. Miks käituvad eesti mehed ülbete matsidena?

* Paljud mehed pole ülbed ja matsid, kuid neid sa ei kohta ööklubis ja kõrtsi kõige lärmakamas laudkonnas, kes sulle jooki välja teeb. Nii et, naised, vaadake ringi ja mõelge, kellega suhtlete.

* Kooliajast mäletan, et kõige suurema neidude tähelepanu pälvisid ikka ülbed, julged ja väljakutsuvalt käituvad noormehed. Järeldused tehke ise vastavalt turureeglitele. Muuseas, nohik olin ka mina ja kodukohast vaatamata püüdlustele naist leida ei õnnestunud. Suitsetajad, ropendajad ja patsist tirijad olid alati populaarsemad.

* Isa peksab, ema poputab, selline peremudel tekitabki juba lapses arusaama, et mehe jõud peabki naisest üle käima ja üleolev suhtumine oma elukaaslasesse ongi normaalne.

* Paljud naised eeldavad, et mees teeks neile välja, peaks neid ülal ja kingiks ette ja taha igasugu vigureid. Selline "mina ostan sulle asju ja sina oled minuga koos kuni jaksan sulle asju osta" suhe paratamatult viibki üleolekuni ja ülbuseni üksteise suhtes.

Järgmine väide oli, et eesti mees on möku ja saamatu. Kajastaks ka seda oma erapoolikust vaatevinklist.

* See on müüt. Kas leidub palju rahvusi, kus mehed lõhuvad puud, parandavad autot ja vahetavad majal katuse ära. Seda teemat puudutas oma pisikeses arvamusloos ka Eestis resideeruv USA ajakirjanik, kes oli sunnitud nentima, et "teen peedist pesumasina trumli" peab tihti paika. Näiteks USA-s on harjutud tellima iga töö jaoks ametimees. Jõukuse kasvuga seoses isetegemine kipub vähenema, kuid eesti mees ei karda endiselt haamrit ja mootorsaagi. Vaadake kinnituseks seda http://www.roometi.com/.

* Eesti mees on hoopis teises taustsüsteemis, kui soomlane või kuulus itaallane. Sealne lihtne treial on oma palgaga Eestis koheselt rikkur, kuid samamoodi oleks eesti mees Mosambiigis kõigi naiste ihalusobjekt, sest jaksaks süüa osta ja kitsekarja pidada. Lääne meeste ja eesti naiste annan-võtan suhtes on rahasummad kõrgemad ja panused madalamad, lihtsat toitu asendavad kallid aksessuaarid ja restoranid.

* Eesti naine jahvatab võrdõiguslikkusest, kuid kipub ikkagi eeldama, et just mees on see, kes ülal peab ja kingitusi teeb. Kui nüüd on tegemist vaesema mehega (nt õpetaja võrreldes isehakanud kipsipanijaga buumi ajal), ongi oma meest hea mökuks nimetada, kui kasukas sõbrannade omaga kriitikat ei kannata.

Viimast väidet saab illustreerida olukorraga, kus peres töötavad mees ja naine. Kui naine jääb töötuks, siis mees lubab talle, et suudab neid kahte ikkagi ülal pidada. Mehe sõbrad kiidavad teda kui tragi ja kohusetundlikku ja naise sõbrannad samuti. Kui aga kaotaks töökoha mees, soovitaksid naise sõbrannad tal jalad ära raseerida ja minna sadamakaile soomlasi ootama, sest sellise mökuga ei tasu ju koos olla.

Mul pole selle vastu midagi, kui eesti naine abiellub neegriga, hiinlasega või kellega iganes, kuid enne kui hakkata laimama, võiks mõelda, miks ja kuidas on ikkagi nii.

Õnne kõigile!

Ma ei suuda enam suuta
Küünitan põrandalt kilde
Gaasi täis toas
Võitke mu raamatud tapeediks
Oleks vaja kes kleebiks
Kui jälle loen loengus luuletusi
Sajatused mu mõttetusest
Avaliku ruumi seintele
Ei taha tegemist teha
Kõigi nende ülijoviaalsete ülevoolavate
Tarmukate suhtlejate ja müügimeestega
Võiks seljakutti koos istuda
Juua teed ja sa loeks mulle luulet
Ja oleks vaikus ja tajuksin vaid su selja puudet’
Vähe on pidepunkte
Seda enam kindlad peavad nad olema

Lugesin läbi Mihkel Raua "Musta pori näkku". Meeldis, on hää kirjandus ja soovitan kõigile. Mõnusalt karm ja mehine, samas intelligentne raamat ja avas tollast Eesti elu. Samas ka õpetlik, just nimelt see osa, mis puudutas alkoholi. Massilisest joomisest, sellise seltskonna sisse kinni jäämisest ja ägedaks pidamisest saab välja tulla vaid kahte moodi. Nagu Raud seda tegi: otsusekindlalt, et nüüd aitab, või viis aastat hiljem käia täis kustud pükstes poes süütevedelikku nõutamas.

Tulles esimse kursuse tudengina Tartusse, olin parmude ja venelaste osas positiivselt meelestatud. Parmule andsin raha ja arvasin, et ta on lihtsalt hammasrataste vahele jäänud palju ülekohut kannatanud inimene ja venelaste arrogantsus ja soovimatus riigikeelt õppia tuleb sellest, et neil puudub võimalus, kuigi nad tahaksid. Nüüd, mõned aastad hiljem parmudele raha ei anna, sest tean, et üldjuhul on nad laisad inimesed, kes sel ajal kui teised vaeva nägid, üritasid nemad eluvennad olla ja elumere laineid künda. Nagu näha, ebaõnnestunult. Ja venelaste osas avas silmad ajateenistus. On toredaid venelasi ja Eesti kodanikke, kes hoiavad oma päritolu ja rahvust au sees, kuid on ka tublid eurooplased ja kodanikud. Suurem osa on aga tiblad, kes ei taha, ei suuda ei viitsi ja neile meeldiks, kui ülejäänud eestlased õpiks vene keele ära ja sellest saaks uus riigikeel.

Vaatasin Vanemuises "Lossi". Esimene pool oli hea, teine vaatus aga jama, välja arvatud lõpp, mis oli hästi tehtud. Aga teise poole ülejäänud osa tundus olevat pastakast välja imetud, et täita nii pikk aeg nagu ette nähtud. Tekkis füüsiline ebamugavus ja tunne, et see asi ei jõuagi kuhugi. Samas, selline tunne valdas mind ka Kafkat lugedes, nii et, mine tea, võis see ju olla teadlikult-ebateadlikult taotluslik. Bürokraatiat maitsta saanud inimesel soovitaks, sest pakub äratundmist.

Neli nädalat kooli on läbi, natuke veel minna. Tuli meelde, et kodus kuuri all vdeleb vana kapp, mille isa tahtis korda teha, kuid loobus, sest ussid olid selle kallal maiustanud. Suvel plaanin ise selle käsile võtta, ehk saab asja.

Naistele aga head naistepäeva ja aitäh, et meid välja kannatate.

Tere kallid kaasteelised!

Vedelen voodil, sest pole midagi teha. Mu mure on selles, et on mõned loengud ja see lõputöö, aga intensiivus, kuidas nendega tegeleda saab, on liialt väike. Ehk siis iga päev on üks loeng, korra kahe nädala tagant saab laboris üht koma teist teha aga ülejäänud aeg tuleb surnuks lüüa. Kahjuks pole võimalik töö ja kooli tõttu ka linnast ära minna, vaid peab siin ootama järgmist loengut, järgmist tööpäeva, järgmist nädalat, kui juhendajal ehk vaba aega on, kui masin rikkis või hõivatud pole. Kui saaks, teeks need kaks viimast ainet kiiresti ära, viskaks bakatöö lauale ja oleks aprilli teiseks nädalaks BSc valmis ning asuks millegi mõnusaga tegelema.

Ema vallandati töölt, kaebasime edasi töövaidluskomisjoni ja on lootust saada väljateenitud hüvitist. Õnneks, läbi tutvuste, on tal ka juba uus töökoht olemas. Me ei kaotanud aega ja lisaks käis ta veel ühes vabrikus õmblemist õppimas. Öeldi, et hetkel kedagi vaja pole, aga võime välja õpetada tuleviku tarbeks. Kuid tal õnnestus ikkagi müüjana uus töö leida. See, kuidas tööandja temaga käitus, on midagi ülimalt haiget. Neid sündmusi jälgides ei imestagi, miks Eesti ettevõtlus on konkurentsivõimetu.

Mul on tekkinud plaan ehitada koju Märjamaale väike saun. Sest käed kihelevad millegi tegemise järele ja maal käies on hull saunaisu peal. Ja saan ka kätt harjutada, kui hakkame Temaga oma kodu tegema. Kui läheb ehituseks, lisan pilte ja kommentaare, kes soovib, see parandab mind, kes tahab, võtab õppust.

Seni aga, majandus langeb, Savisaar on jabur, hakkasin uuesti trenni tegema peale operatsiooni (pool lõuga on endiselt tuim) ja ootan suve.

Päikest teile, kallid kaasteelised.

Armasta mind mu pahurate hommikute pärast
Mitte johtuvalt asjadest
Mida sa mu käest kunagi saada võid
Lumi sulab ja tuleb
Käin poes ja maitsen hõõrumisi
Põlvkondade
Rahvuste
Perede vahel
Ja enam neis endis
Käes toidukott
Tulen läbi lumelobjaka
Suitsetaja rögastab mu ees lumehange

Olen üle kolme nädala jälle tööl. Käisin täna ka CV koostamise koolitamisel ja töökoha hambaarsti juures tarkusehamba haavast viimast niiti välja võtmas, mille kirurg oli kogemata sisse jätnud. Siiani pole taastunud ka viga saanud närv. Lihunik!

Kuigi tundub, et töö, mida praegu teen, on lihtsalt suurepärane tudengile, tahaksin juba ammu midagi muud. Niisama vahtimine ei paku huvi ja tunnen, et tõesti ei suuda töötada vaid selleks, et raha teenida. Ehk peaks magistris juba päris töö otsima...

GEP oli geniaalne ja Tema sõitis oma maratoni tublilt lõpuni. Järgmine aasta loodetavasti koos. Olen uhke Tema üle.

Teoreetik on Kosovos.

Peaks täitma ajakirjanduse poolt tühjaks jääva koha ja hakkama jagama nõu, kuidas majanduslangus üle elada. Lihtinimese seisukohast.

Alma materi raamatukogus jäi lisaks vanale hääle füüsikalise keemia õpikule näppu ka Ants Juske "Kirglikud aastad". Äärmiselt sümpaatne, hariv ja humoorikas lugemine. Eriti seetõttu, et tudengiaastate meenutused pakuvad võrdlusmaterjali enda hetkel käes olevast eluetapist. Palju on teistmoodi. Pole komsomoli ja NLKP ajalugu ja Palametsast on mulle parem mulje jäänud kui Juskele, kelle jaoks oli Palamets põhiliselt punafunktsionäär. Ja minu "Tartu sügis" on tehtud.

Aga homme lõpuks ometi GEP-i vaatama.

Kärbitakse, ja nii et vähe pole. Meeldivalt mõjunud õpetajate tasustamise parendamine leidis oma õnnetu otsa. 100 miljonit oli arv, mis jäi ajakirjandusest silma. Just nii palju oleks vaja vahendeid eelarves, et õpetajatele lubatud palgatõus saaks teoks. Kui vähendada riigikogu liikme palka 50 %, saaksid nad palka umbes 25 tuhat pluss esindustasud ja hüvitised, mis on enam kui küll luksuslikuks äraelamiseks. See tooks umbes 30 miljonit õpetajate palgafondi koheselt juurde. Nüüd siis küsimus, kes annavad Eestile rohkem, kas riigikogulased või õpetajad. Mina kaldun õpetajte poole.

Ma ei taha väita, et nüüd tulekski konkreetselt vähendada saadikute töötasu poole võrra. Ma tahan öelda, et nii mõneski kohas on ülemakstud luksust, mida me endale lubada ei saa ja on valdkondi, kust kärpimine seab ohtu meie tuleviku.

Nüüd võivad tulla tippjuhid, ametnikud ja saadikud jutuga, et kui nende tööd piisavalt ei tasustada, lähevad nad sinna, kus seda tehakse. Ärge ajage jama, sellist kohta pole. Mis on koht, kus töötades sind ei ähvarda palgakärbe, varaline vastutus ega noomitus halva töö eest- Riigikogu. Ajakirjandus natuke möliseb, aga kui valijate kinnimakstud Lexuse muusikasüsteem põhja keerata, ei olegi seda nii väga tunda.

Samas eeldaks meie juhtidelt ka natuke eneseohverdust. Sädet silmis, mis ütleb, et me viime Eestit edasi ka siis, kui saame natuke vähem raha. Jutuga, et juhin riiki vaid siis, kui saan ropult raha, võite minna kalkuneid kitkuma. Ülikoolis on küllalt inimesi, kes juhivad Eestis olulisi uurimisvaldkondi põlve otsast, läbijooksvate lagedega kabinettides ja laborites, sõidavad tööle odava Citroeniga ja on Eesti ühed tsiteeritumad teadlased maailma tipp teadusajakirjades.


Summa sumarum. Üks asi on reaalne kärbe ja raha, mis selle tulemusel on võimalik kokku hoida, kuid oluline on ka rahva õiglustunne.

Ja majandus langeb endiselt, teeme kodus süüa, sest raha on vaja säästa ja aega on rohkem. Endiselt pole mul meie juhtidesse usku, sest reaalselt midagi peale laipade koristamise ei tehta, sündmusi suunata ei suudeta.

Olen juba terve päeva haiglast kodus olnud. Võeti korraga ära kolm "tarkusehammast" ja kolm lisahammast, mis olid salapärasel kombel endale lõualuus koha leidnud. Huvitav kogemus haiglaelust jällegi juures. Paistetus taganeb, lõualuud hakkavad jälle liikuma ja jubedast teisipäeva ööst ilma valuvaigistita ja veritsemisega on vaid mälestus.

Kevadsemester hakkab kohe ja lõputöö tahaks ka rabelemist saada, aga keda pole on juhendaja ja mida pole on töötav analüüsiaparatuur.

Majandus langeb, aga hindadel ja kinnisvaral on veel kõvasti kukkuda. Teoreetik läheb ära ja Temal on täna natuke kurk valus.

Sain natuke puhkust, sest olin tubli olnud. Sess sai otsa ja enne uut nädalat ei pidanud ka lõputööd tegema. Paar päeva vedelemist ja siis äraspidine ööpäev Läti piiri ääres. Loo moraal on selles, et vajan metsamaja endale koos suitsusauna ja vaikusega ning kiiresti. Tartusse tagasi jõudes tundsin väga teravalt, kuidas linn võib vahel ahistavalt mõjuda.

Vahepeal on natuke raske. Ta nutab ja me ei tea miks. Ootan suve ja kooli lõppu ning vagabundi elu, sest seda suve ei kavatse veeta kolm kuud tööl ja maja peal remonti tehes. Kui teen remonti, siis vaid oma metsamajas, aga seda veel pole.

Metsamaja remont saaks olema mõnus, mitte midagi uhket, äärmiselt looduslähedane ja naturaalne, nii nagu sadu aastaid on tehtud. Ja need majad on ikka veel püsti.

Sülearvuti garantii on ka pikem kui buumi aegsetele majadele antu. Tolku pole sellest nagunii midagi, sest suurt osa töid teinud firmasid enam pole.

Majandus langeb, loodus kosub ehk natuke ja mõistus tuleb koju.

Jah, see vein kõlbab küll!

Kurat, mõned kirjutavad ikka hullult hästi

Täna hommikul tuli töö juurde üks noormees, kes surus end kükkis olles vastu radikat ja ei tahtnud end enam sellest lahti lasta. Olles kaine, on ehmatav näha rahvusliku alkofestiga, mida kutsutakse jõulud ja aastavahetus, kaasnevat. Suurem osa inimesi minetab igasuguse väärikuse ja arusaamise endast ja teda ümbritsevast ning tulem on masendav supp okset, mäda, järgmisel hommikul linna peal lõdisevaid ärajoonud puberteete, vetsus või pargipingil kaotatud süütust.

Tulin kella üheksa paiku hommikul üle Turu silla, külm ja selge hommik tõi päikese üle Anne kanali jää. Päev veereb omasoodu, lüüakse kokku vigastuste ja põlengute arvu pühade ajal ning tunnen, kui väga olen end sellest distantseerinud. Ja paljud inimesed ajavad mind närvi.Aga päike oli hommikul ilus, ja mõte Tema juurde jõudmisest.