Käisin üle kahe kuu Märjamaal ja tegin suure hulga tööd ära-korsten sai pühitud ning lõõrid puhastatud, installeerisin elektrit natuke ja sain koerakuudi nii valmis, et natuke tahaks veel vimistlemist saada, aga Petsu sai sisse kolida. Muidu on Märjamaa endiselt masendav koht.

Kool kestab endiselt, magistriseminar (minu esimene) toimub mu õppetoolil Lepanina hotellis, ka magistritöö asjad on hakanud jälle liikuma ja usinalt löön kaasa Katsekoja asjades. Huvitav on jälgida Stina korterisaagat, mis õnneks pole tragöödia, vaid asi näitab arengumärke.

Broneerisin lennukipiletid ära ja mõtlen, kas Saksa mineku ajaks kasvatada endale vunts või mitte. (See on ilmselgelt nali!)

Olen ümbervaadanud ühe oma arusaama elust. Arusaama, et keskklassi poole liikudes muutun vaimselt laisemaks, pealiskaudsemaks, ei kirjuta ega näe elu kogu tema värvikirevuses. Vastupidi, mul on järjest enam võimalusi nautida kultuuri ja mõttevabadust ja mulle pole probleem kirjutada paari tunniga kolme leheküljeline essee stipendiumikonkursile. Luulet kirjutan vähe vaid sellepärast, et saan aru, kui halb luuletaja ma olen ning enamust mmõtteid ma paberile ei pane. Mõni inimene käib aga lihtsalt alla, igas mõttes. Ja mulle ei meeldi see, sest kunagi me istusime koos ja mõtlesime suuri mõtteid. Nüüd istub ta joomakaaslastega alkoholivines kuskil Emajõe Ateenas ja meil pole enam millesti rääkida. Lihtsalt unistused on teised. See puudutab mind, aga ma ei tea kas peaksin ja saaksingi midagi teha.

Igatsen Teda seal Göttingenis!

Selgete silmadega tüdruk loeb kantsli all raamatut
Roos ta jalgadel on närtsinud pärastlõunases leitsakus
Midagi öelda sellega polegi vaja
See on lihtsalt ilus
Need selged silmad
Tekitavad teatud tahtmist
Ütlen oma üle vee läinud tüdrkule et hoolin
Vesi muld ja tuli
Meil siin kaugel on selged ilmad