Ma tunnen, et paljud inimesed mu ümber on rohkemal või vähemal määral katki.Kõige halvem on see, et katki on ka mu lähedased, sõbrad ja tuttavad, ka pereliikmed. Ja ma tõesti muretsen, et ma pean teatud vanuses hakkama sellise elu kestmisel oma sõpraderingi uuendama-noorendama, kuna pole enam kedagi.

Tunnen end isegi natuke süüdi, sest hetkel pole mingeid väga ulatuslikke lahtisi otsi ja ma tean, kuhu poole liigun ja naudin kogu protsessi.

Kummalisel kombel naudin isegi K. äraolekut. Sest lõpuks on möödanikku saanud suvi läbi alateadvuses pekselnud äraminek. Ja vabaduse tunne on, võin olla isekas ning veel pole väga tugevalt hakanud igatsus ja lähedusevajadus mu maailma varjutama.


3 asja mida vihkan: gospelmuusika, muusikalid ja sotsiaalne surve.

Kõik, kes te üritate mulle mingit survet avaldada: te pole suutnud panna mind suitsetama ja arutult jooma kõigi nende aastate jooksul, nii et up yours! Ja jätke mind rahule, elan nii, nagu tahan!