Ütlesid, et armastad. Ta vastas oma silmadega: “Mis siis”. Suudlus ühel lahkumisel jättis tunde, et see on määratud. Kuid midagi pole määratud, kui selleks vaeva ei nähta. Tume tuul raiub kuuselatvu ja mõtted kolisevad kodukäijatega koos köögis. Aastad lähevad ja määratu laguneb käest. Ja see, mis tundus neile kunagi määratu, osutus kevadiseks lumesulaveeks.

Ütlesid, et armastad. Ta vastas oma silmadega: “Mina sind”. Armastused lähevad, vaid määratu ja vaev kirjutab meile kui piirikividele ristid ja vajume selle maa sisse. Koos pannakse paika oma piirid ja räägime oma silmadega.


Tume põhjatuul valab silmadesse soolase vee
Joon ja joon ja joon
Seda soolast vett mis lainetab randa
Elamu paneelidesse vajutasime oma jäljed
Nende kõigi jälgede kõrvale
Kuni see soolane-soolane vesi
Ükskord kõigest üle käib
Siis vaid silmad huikavad kaugete laidude tagant
Tule-tule üle selle soolase vee
Vajutame jäljed selle maa sisse
Kuni üle soolase-soolase vee
Veel ulatub üks tükike maad