Eile tekkisid mõtted mootorsaest ja verejugadest. Kell oli saanud kaheksa õhtul, olin terve päeva tööl olnud ja tegelenud ja asjatanud ja juhendanud ja avanud uksi ja tõkkepuid ja mul oli kõigist inimestest nii siiber. Lisaks see vastik haigeks jäämise tunne kui kurk hakkab alguses ebamääraselt tuikama, nina jääb kinni ja kord on külm ja siis jälle palav. Kui liita siia ka see, et asjad ei liigu seoses õppetööga ja ma olin kahe viimase nädala jooksul juba 2 korda haige (eelmine nädal 2 päeva mingit kõhuviirust ja üleeelmine nädal ka see fucking tüüpiline külmetus ja valutav kurk), saate aru, miks sellised mõtted.

Mu jaoks on terve olemine palju tähtsam kui paljudele tuttavatele-sõpradele. Tuleb see vist trennisõltuvusest ja sellest, et ei taha niisama vedeleda ja haige olla.

Ostsin punase päevakübara tablette ja suuvett ning loodan peatset paranemist.

Oma Kaitseliidu valvetööga teen vist uuel aastal lõpparve. Juhendajalt tuli esimene stipp, kui liita siia õppetoetus ja sõidutoetus, elab isegi ära. Ja see stipp eeldab ikkagi aktiivset tööd Katsekojas, mida senise töö ja kooli kõrvalt ei tee. Ja lisaks on veel paar rauda tules, aga nende saatus selgub alles paari kuu pärast.

Ilmajaam lubab lörtsi ja Endla rabasse üksinda kaheks päevaks ei jõudnudki. Ikka see laupäevane tööl olemine.