Leidsin raamaturiiulist ühe kogumiku, mille lugemiseks olen nüüd enam valmis, kui vahetult peale keskkooli lõppu, mil see mulle kooli poolt anti. Jutud ökoloogiast, loodushoiust, enda ja ümbritsevaga hakkama saamisest. Pean end küllaltki roheliseks inimeseks, kes kasutab maksimaalselt oma jalgu, jalgratast, ühistransporti või üritab koopereeruda auto kasutamise osas. Aga kui palju ma teen seda sel põhjusel, et mul pole lihtsalt raha auto jaoks. Õigemini oleks, aga siiani pean otstarbekamaks kulutada see oma hobidele kui autole. Ja kas ma oleks sama roheline ka siis, kui mul oleks auto,ja kui mugav inimene ma üldse olen. Kas hakkan tulevikus istuma nagu paljud teised hommikuti kurja vandudes ummikus, kogun rasva ja halba kolesterooli.

Raamatust hakkas mulle eriti meeldima jutuke ökoloogilisest laiskusest. Teha täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Paaril korral oleme K.-ga arutlenud, kas meie maakodus saab olema dussiruum ja soe vesi kraanikausis või tuleb see kõik alles siis, kui sinna püsivalt elama kolime. Või hakkab soe vesi suvel tulema isetehtud päikese-vee paneelist ja talvel, kui satume metsade keskele, soendame vett pliidil. Raske on tajuda seda piiri, kus algab luksus ja lõppeb vajadus, mida me tegelikult vajame ja mida meile öeldakse, et me vajame. Mäletan hästi hetki lapsepõlvest, kui ema vaatas järjekordset trenazööri või mikserit, mis jäi kapi taha vedelema, mida järelmaksuga tellida. Olavi Ruitlane suutis pagana hästi paljude naiste olemuse kokku võtta.


Kas meil on üldse mõtet sünnitada lapsi, kui meil pole neile edasi anda elamisväärset keskkonda ja ühiskonda?