Kui kaks aastat tagasi sain oma essee eest stipendiumi, siis sel aastal ei antud. Kuid kirjatüki riputan siia üles ikkagi. Ennast kiita pole ilus, aga realia ala inimese kohta pole vist paha, kui end vahel kätte võtta ja midagi kirjutada, mis on enda erialast eemal. Selline vaimne areng või midagi sellist, kunagi sai seda tähtsustatud rohkem.

Lennart Meri väitis, et meie riik ja rahvas vajavad kirikut rohkem kui eales varem. Kas tal oli õigus?


“Usk on oopium rahvale,” sätestas Karl Marx, mõtleja, kelle ideed on õigustanud vägagi erinevaid ühiskonnakorraldusi. Homo sapiens sapiens erineb kõigist teistest elusorganismidest Maal just abstraktse mõtlemisvõime poolest, ta suudab aduda minevikku, olevikku ja tulevikku ning mõtestada end ümbritsevas keskkonnas, ärksamad isegi terve Universumi mastaabis. Kõik see eelnev määrab ka inimkonna vajaduse “oopiumi” järele, ja nii, nagu on erinevad inimesed, nii on erinev ka nende vajadus selle joovastava idee järele, mis mõtestab nende olemasolu. Kirik ja usk pole olnud midagi muud kui indiviide liitev idee, mis seletab neile nende sünni, surma ja sinna vahele jääva elu. Üldise harituse levikuga on muutunud inimeste mõtlemine järjest keerukamaks ning vaimsed piirid on laienenud, kontaktid teiste kultuuridega on avardanud arusaamu filosoofiast. Nii ei saa Lennart Meri lausutud mõtet seletades ja analüüsides jääda pidama üksnes selle kiriku juurde, mida sümboliseerib keset küla kõrguv kivi-, harvem puithoone, vaid mõelda tuleb kõigist neist ideedest ja institutsioonidest, mis võiks keerulisel ajal siduda indiviidid ühtseks ja toimivaks Eesti riigiks ning ühiskonnaks.

Artur Alliksaar on kirjutanud: “Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.” Nii on ka iga inimese jaoks just praegune õnnetus kõige suurem, ta ei suuda end siduda varasemate põlvkondade kannatustega samapalju kui mõjutab teda tema olevik. Küüditatute mälestused on tema jaoks vaid hääl minevikust, midagi abstraktset, mille üle võib mõelda ja arutleda, analüüsida nende tundeid ja lootusetust. Kuid kõrvutades seda hetkeõudustega, on selge, et just praegu on iga inimese jaoks igal ajal see hetk, kui vajatakse kirikut rohkem kui eales varem. Rumaluse ja ahnuse tulemusel on jõudnud ühiskond kriisi, mida ei põhjusta võõras mundris sõjamehed ega tankiroomikud linnatänavail, vaid lipsustatud ja luksusautodega sõitvad pangajuhid. Iseseisvuse algusest saadik on toimunud järjest süvenev lõhenemie sotsiaalmajanduslikus sfääris, järjest on kasvanud individuaalsus ja hoolimatus, mis on viinud tuima näoga supermarketi sabas seisva kodaniku tekkeni. Majanduslik ja sotsiaalne kriis 2009. aastal on käesoleval hetkel elavale inimesele teda otseselt puudutav kogemus, mis on võrreldamatult olulisem kui kõigi eelnevate sugupõlvede kannatused. Ja nüüd on see hetk, kui “kirik” peaks teda aitama. Sest ühise pidepunkti kaotamise tulemusel võib riik ja rahvas laguneda.

Ühendava idee, “kiriku keset küla” otsing on inimkonnaga alati kaasas käinud. Eesti riigi püüdlused, soovid ja tuleviku võtsid mingil hetkel hästi kokku kaks lühendit: EL ja NATO. Kui need eesmärgid saavutati, jäi asemele tühjus. Ametnikud-poliitikud keskendusid Euroopa ja NATO-ga suhtlemisele ning lõimumisele, mis tavakodanikule jäi kaugeks ning arusamaatuks. Sotsiaalne grupp, keda ei huvita mitte miski peale söögikorra, regulaarse suguelu ning odava alkoholi, ei teadnud enne ega ka pärast liitumisi nende organisatsioonidega midagi ühiskonna sidususest ning ühistest eesmärkidest. Ja suur osa ühiskonnast keskendus oma majandusliku heaolu kindlustamisele erinevate meetoditega. Julgelt võib väita, et aastatel 2004-2008 oli suurema osa ühiskonna ühendavaks ideeks näiline majanduslik areng. Selle mulli lõppedes on tekkinud hetk, kui pole midagi, mis seletaks, miks me eksisteerime, mille poole areneda, mis muudab meid ühtseks ja tugevaks ning annab meile jõudu. Eesti riik pole enam Balti tiiger, majanduslik areng oli vaid näiline, innovatsioon, töökus ja tehnoloogiline kvaliteet jäid kinnisvara arendusele jalgu. Vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi peegeldab hetkeolukorda suurepäraselt ka valimisdebatt, mis keskendub vaid üksteise mustamisele ning utoopiliste lubaduste jagamisele.

Olukorras, kus vanaviisi enam ei saa, tuleks pöörduda uute ideede otsingule. Lennart Meril on olnud õigus, riik ja rahvas vajab “kirikut”, suunda näitavat ja juhendavat, samuti ühendavat institutsiooni või mõtet. Arvamusküsitlused on näidanud, et selleks ei saa olla valitsus ega riigikogu, ei erakonnad või poliitilised juhtfiguurid. Pilk tuleks pöörata kodanikualgatuse suunas, erinevad mittetulundusühingud, rahva poolt algatatud seadusemuudatused ning kõik muu selline, mis on omane tugeva demokraatiaga riigile, võimaldaks ärksamatel kodanikel, kellele erakondlik formaat ei sobi, anda panuse riigi ja rahva arenguks.

Lisaks rahva seast tulevale tugeva kodanikualgatuse toetamisele aitaks riiki ja rahvast ühendada ka heaolu ning majanduse arendamine. Selleks tuleks aga meie väiksusest lähtudes keskenduda paarile kindlale suunale teadus- ja arendustegevuses jõulisemalt, kuid kindlasti toetada ka muid uurimisuundi. Eesti panustab endiselt teadusesse kordades vähem kui lääneriigid. Nii pole aga lootustki saada arvestatavaks innovatsiooni loovaks jõuks Euroopas ja mujal. Tööjõukulude järsk kasv on teinud Eesti odavast allhankest huvitet firmade seas ebapopulaarseks. Jõukust saab reaalselt toota vaid ise midagi tehes, reaalteadustes on Eestil olemas tugev baas silmapaistvate oma ala spetsialistide näol, teadlased on maailmas tsiteerituimate seas ning tegeletakse perspektiivikate aladega nagu farmakoloogia ning energeetika. Seni on enamasti vaid räägitud ideest viia Eesti kõrgtehnoloogiliste riikide sekka, IT sektoris on ära tehtud palju tööd ja loodud hea vundament, paraku on edasine edu jäänud tulemata. Selle põhjuseks võis olla pehmete erialade liialt suur osakaal ning keskendumine hõlptulu saamisele, selmet panustada vahendeid esmapilgul keerulisse, kuid suuri väärtusi loovasse teadus- ja arendustegevusse.

2009. aastal on Eesti riik ja rahvas jõudnud kriisi, mille on põhjustanud nii majanduslik olukord kui ka ühiskonna lagunemine. Kriis on aga parim aeg, et järele mõelda ning sätestada uued eesmärgid. Rahvaalgatuse toetamine ning rahva arvamuse kuulamine looks taas kodanikes tunde, et riik on loodud tema jaoks ning tal on reaalne võimalus midagi muuta. Praegusel hetkel see paraku nii ei ole. Selgusele tuleks jõuda, millisena soovitakse riigi majandust näha, kuhu peaks arenema seni eelisarendatud raiskavale põlevkivienergeetikale keskendunud energiatootmine. EL-le ja NATO-le ning välise külje kujundamisele keskendumise asemel peaksime enam tähelepanu pöörama riigi ja ühiskonna kujundamiseks selliseks, et oleks tagatud kõigile mõistlik heaolu ning meie väheefektiivset ning kopeeritud majandust ei tabaks rängad tõmbetuuled, kui suurkorporatsioon avastab Aasias odavamad tootmisvõimalused. Sellised, ühiselt sõnastatud eesmärgid ning kokkulepitud ühine tegutsemine võiks olla see ühendav idee, mida Eesti hetkel vajab.