Sattusin seminariks valmistumisega hoogu ja füüsikaliste uurimismeetodite kontrolltöö läks puha meelest. Samas saan ma end alati vabandada sellega, et loengumaterjalis pole täpsemalt kirjas ja õppejõuad ka midagi eriti lisaks ei rääkinud. Lähiajal lähen uurin, kas mu palgatööl ollakse mind nõus ka poole kohaga pidama, sest täiskohaga ei jaksa seal olla. Samas raha ja teatud hüved (tasuta treenimine) on midagi, millest loobuda ei tahaks.

Siit-sealt kostab arvamusi teemal, et doktor Berlin kõlab ju hästi. Tõesti, kõlab, kuid peale magistrantuuri pühin alma materi tolmu jalgelt ja vaatan, kuidas on elada kaheksast viieni tööinimese elu ning hakkan oma järgmisi katsumusi ületama- lagunenud korteri renoveerimine ja rekonstrueerimine Kalamajas (seda korterit mul veel pole), suvekodu mere lähistel suitsusaunaga ja pere. Aga ma ei välista, et "toitva ema" kutse minust kunagi taas võitu ei saa. Sest tegelikult on Tartu aastad mu kujunemisele andnud suure panuse ning siin veedetud aeg olnud huvitav ja arendav.

Joon ja pidutsen viiamsel ajal vähe, sest see tundub mulle tühi, igav, mõttetu, terviskahjustav ja aega raiskav tegevus. Hoopis mõnusam on trenni teha, kinos või teatris käia ning sõpradega sauna teha ja piirduda ühe õlle ning liitri kaljaga. Ja mu keha tänab mind. NATO test näitas, et vastupidavus on väga hea. Pimedas, üksi ja külma ning tuulega tuli 3200 meetri ajaks 13:30, varu jäi veel kõvasti!

Paari nädala pärast lähen seitsmeks päevaks Saksamaale, Tema juurde. Kõige parem, ilusam, armsam, aga kuni veebruarini ka väga kaugel.