Mõni aeg tagasi, 26. oktoobril sai H.-L. kaheksa kuuseks. Mul oli siis ka puhkus ja veetes seda perega koos Märjamaal ja Pärnus spaas puhates, hakkasin nägema beebit veidi uue pilguga- ta ei näe enam välja nagu imik, vaid juba veidi väikese inimese moodi. See väljendub selles, kuidas ta ümbrust uurib, suhtleb ja mängib, omaette toimetab. On aru saada, et tal on hakanud tekkima teadvuse alged, ta saab ümbritsevast hoopis enam aru.

Lisaks psüühilisele arengule on toimunud edasiminekud ka füüsilises: ta sööb enamvähem asjalikult lisatoitu, seda nii püreena kui ka näputoiduna, ja ta on hakanud end toe najal püsti ajama. Aegajalt teeb ta ka joogast tuntud alla vaatava koera asendit. Ma arvan, et enam ei lähe kaua, kui ta õpib ise istuma minema, toa najal saame astuma ning suudab istuda toeta sirge seljaga. Sealt pole enam palju maad kõndimiseni. Lisaks on ta omandanud ülima meisterlikuse põrandal kübede tagaajamises ja suhu toppimises. Nälga ta ennast juba ei jäta.

Tore on see, et ta vist hakkab mind jälle sallima. Kui päris alguses suutsin ma teda ikka ise magama saada ja mu süles oli ta ka nõus olema, siis vahepeal oli aeg, kui ta muutus täielikuks emmekaks. Nüüd on natukene issikaks ka muutumas. See mulle meeldib!

Veel vaid 17 aastat ja neli kuud, siis on ta juba riigi mure!

Jätkakem traditsiooniga, mis ähvardas katkeda, siit tuleb beebiblogi sissekanne H.-L.-i seitsmenda kuu tähistamise puhul.

K. tegi selleks mingi õuna-rullbiskviidi tordi, mis oli õite hää, ka ämm/H.-L.-i vanaema käis külas. Meeldiv on see, et beebi ei hakka vanaema nähes enam nutma. Süütasime küünlad, pugisime torti ja vaatasime ka mõne kuu vanuseid pilte beebist ja nostalgitsesime. Kui neid vaadata, siis ei kujuta küll ette, et julgesin teda süles hoida! Nabaväädiga juurvilja, kes ei hoia pead.

Eile öösel aga tabasin end mõttelt, et H.-L. ei oska ju rääkida! Me oleme saanud kolmekesi hakkama seitse kuud, sõnatult, kasutades kõiki muid suhtlemise vorme, ja me oleme hakanud üksteist armastama. Ja see armastus on täiesti iseenesest mõistetav ja sõnatu. See lihtsalt on.

Lapsevanemaks olemine õpetabki sind suhtlema alguses hoopis teiste vahenditega kui seda on kõne. Päris kiiresti hakkasime aru saama H.-L. erinevatest nuttudest: "Kõht on tühi!", "Valus on!", "Unine olen!", "Emmm, eee, emmmeeee, kus sa oled!!!". Suhelda saab ka puudutades, naerdes, nägusid tehes, poose võttes. Ja veidi ka natukene mingil moel, mida osad nimetavad telepaatiaks. Sa lihtsalt saad aru ja tõlgendad, muidugi, vahel täiesti valesti. Üritad näiteks beebit rahustada, aga teda muudab närviliseks hoopis märg mähe, mitte aga läheduse vajadus. Ja vahel on beebi lihtsalt üllatusi täis. Täna hakkas ta näiteks kingituseks saadud väikest karu nähes nutma.

Kokkuvõttes võib nentida tänase päeva puhul, et17 aastat ja 5 kuud veel, siis on ta juba riigi mure ja meie jälle vabad.

Suvi on hüvasti jätmas, tasakesi vajuvad ööd pikemaks, hommikud kargemaks. Aega mu viimasest sissekandest on möödas kaks ja pool kuud. See on umbes kolmandik H.L- i elust. Aga millisest elust?! Ta on õppinud enamvähem roomama, kuid loobunud selle harrastamisest ning siirdunud otse käputamise õppimise juurde. Seni näeb see veel välja nii, et ta ajab ennast neljakäpukile ja vahel ka nõksutab end hoogsalt edasi ja tagasi, kuid edasi ta veel olulisel määral ei liigu. Küll aga on aimata, et vahel ta üritab ka jalgu veidi edasi nihutada ning käsi üles tõstes tasakaalu hoida. Igaks juhuks lasin ma riiuli seina külge kinni, et ta seda endale kaela ei saaks tõmmata, kui pool kogemata selleni jõuab.

Lisaks sellele, väidab K. oskab H.L. ka sukelduda, kui talle hüüda: "Sukeldud!, ja ta tõmmata vee alt läbi. Või noh, tähendab see seda, et ta oskab veel all hinge kinni hoida. Ja väga oluline on ka see, et me anname talle lisatoitu: brokkolit, suvikõrvitsat, putru. Suurema osa toidust kasutab ta muidugi mökerdamiseks, kuid midagi jõuab ka kõhtu. Seda võis vähemalt arvata ta kaka värvuse järgi mustikasöömise järgselt. Ja eks kaheksa kilo pekist imiku ihu räägib enda eest- kehakaal on rohkem kui kahekordistunud, ja see on näha ka K. biitsepsis.

Peagi on seitse kuud lapsevanema elu täis. Kas mul oli üldse kunagi muu elu?

HL-l sai neli kuud meie juures täis. Tegime koogi ja tema otsustas selle peale haigeks jääda. Pealevaadates vaid lihtne nohu, kõrge palavikuta, kuid...imik ei oska nuusata ega suu kaudu hingata. Lisaks ei saa talle anda valuvaigistavaid kurgupastille, adrenaliiniga ninatilku, joota sisse sooja teed, teha sooja auru. Selle asemel tuleb talle ninna tilgutada füsioloogilist lahust, mis talle üldse ei meeldi. Siis tuleb ninapumbaga sekreet (maakeeli öeldes tatt) välja tõmmata, see meeldib talle veel vähem. Aga, selle kõige juures suudab ta säilitada head tuju, naeratada ja laliseda. Laliseb ta muidugi veidi teise häälega, sest tal on hääl ära. Ja meil on väiksest nii kahju, eriti siis, kui ägiseb ja hädaldab, sest tal on halb olla.

Ma loodan, et ta tal läheb kiiresti paremaks, sest teda nii vaadata on väga kurb. Positiivsust lisab vihmasele suvele peatselt algav puhkus, mis on mul üle pika aja remondivaba puhkus. Ohh, Ilmataat, anna armu!

HL- l on homme kolmanda kuu sünnipäev. Me teeme talle selle toreda kolme kuu eest tänutäheks kass Arturi kooki. Tema kingib meile toreda kolme kuu eest igal hommikul ärgates suured naeratused. Need naeratused, mis ta meile näitab, on ühed kõige armsamad asjad selle imiku juures: ta avab silmad, uurib veidi ümbrust ja kui näeb tuttavat nägu, hakkab laialt naeratama. Siiras rõõm lähedusest.

Väga suuri muutusi ei ole, ta üritab ägisedes roomata, kuid jõudu on selleks veel liiga vähe, samas on tal tekkinud väga tugev seljalt-kõhule keeramise instinkt. Paaril viimasel päeval on suutnud ta end peaaegu ära pöörata, kuid üks käsi ja õlanukk jäävad veel veidi ette. Igaljuhul, väga asjalik pamp.

Selle kõige taustaks on Nõmme kevad, mis möödub siin uputavas roheluses, linnulaulu ja toreda olemisega. Siit ei ole enam võimalik suurde kortermajja minna!

Üks tore tähelepanek lapsesaamise kohta! See, et emad, kes on lapsega kodus, jäävad sotsiaalsest elust kõrvale, on täielik müüt, vähemalt meie puhul. Meil pole kunagi varem nii palju külalisi käinud. Ja see on tore.

Täna olid ka Europarlamendi valimised, eile vaatasin veidi ka valmisdepatti. Kes mind üllatas, oli... Edgar. Ohei, ma ei poolda teda, aga tuleb talle au anda- milline rahulikkus, enesekindlus, oskus halba küsimust märkamatult vastamata jätta, oskus oma mõte alati viimasena välja öelda. On näha, et aastad opositsioonis on teda karastanud. Mina valisin, nagu alati, maailmavaate järgi. Nõmmel elamine ja üle Eesti keskmise palk pole seda muutnud, mu hääle läks Abdull-le. Vähemalt on tal inglise keelega kõik korras.

Sel aastal peaks saama maja ka tagant korda. Nelja korteri enamvähem ühtse pingutuse tulemusel.

HL saab kohe kahe kuu vanuseks. Muutused, mis on toimunud, tunduvad samaaegselt nii väikesed, samas, nii suured. HL on endiselt imik, endiselt ta ei räägi, kõnni, ega tee midagi olulist. Teisalt, ta suudab pilguga huvitavat saata ja vaadata, pead hoida, uurida maailma, jahmerdada, naeratada. Ta on päris paks ja tuntavalt tugevam, maailmast rohkem aru saav olend. See kõik on väga tore ja minu jaoks väga suured edusammud, mittelapsevanemele ehk vaid õlakehitust esile kutsuvad arengud. Kõik on suhteline...

Muidugi on lapsevanemaks veidi muutnud mu elu. Kuna HL magab meie voodis ja mina olen kerge unega, siis olen ma kolinud diivanile. Ja paarielu seisnebki lapsevalves 24 h olemises. Kuid see on kergemini talutav, kui ma raseduse ajal ootasin. Igatsus kahekesi aja järele on siiski olemas ja ma ootan kannatamatult seda aega, kui saame lõpuks kahekesi spaasse minna ja elu nautida. Selle valguses võib tekkida küsimus, kas ma kahetsen midagi? Ei, ma ei kahetse midagi.

Õnneks on mul veel säilinud ka mittelapsevanemlik elu, mis seisneb tööl käimises, trenni tegemises, vahel harva väljas käimises ning ka sel kevadel/suvel meie Nõmme kortermaja juures nokitsemises. Sel hooajal plaanime korda teha maja fassaadi ka maja tagant ning sügiseks on tekkinud loodetavasti ka lisaraha, et teha lõpuks korda üks pool hoovist, et jägmisel kevadel täituks ammune ootus Nõmmel hoovis grillimisest ja puhkamisest. Selle unistuse elluviimisega seotud ehitustöödega tuleb muidugi kiirelt edasi liikuda, sest enam väga kauaks me sinna elama jääda ei saa, sest kitsaks läheb.

Täna saab H.-L. ühe kuuseks. Meie jaoks on see suur pidupäev, tema jaoks tavaline: kakab, sööb, nutab, magab, luriseb, kakab, pissib, magab, ägiseb, sööb. Tänapäevased lapsevanemad panevad sellisel päeval oma imikule (nüüd pole ta enam vastsündinu vaid juba imik) selga imeliku printsessikleidi ja tehakse veelgi imelikumaid pilte Facebook-i riputamiseks, et välja elada oma mingeid allasurutud tunge. Meie vist oleme vanamoodsad...

Kuidas on elu imikuga. Elu imikuga on nagu sõit emotsioonide ameerika mägedel- üles ja alla kiire tempoga. Ta vali kriiskav nutt lõikab lihast ja luust läbi, eriti kriitiliseks läheb see siis, kui oled proovinud kõike ja sellest ei ole abi, ta on endiselt viril, nutab vahepeal, aga magama ei jää. Eile proovisin nututeraapiat, kui kiigutamise teraapia ei aidanud. See seisneb selles, et lased imikul nutta end tühjaks, ilma et sekkuksid. Uskumatu küll, see toimis- hüsteerilise nutu ajal lõdvestusid ilmselt ta lihased, ta lasi end valju plõrina saatel paksult kakat täis, lasi paar puuksu otsa ja kui mähkmed said vahetatud, suutis ta rahuneda, vatsa täis vitsutada ja kerge uinutamise abil lõpuks enamvähem uinuda. Võib väita, et 6 minutit nututeraapiat oli mõjusam kui kogu eelnevkaks tundi väldanud kiigutamine, süles hoidmine, toitmise üritamine. Ma arvan, et ma proovin seda teraapiat veel.

Ja kehvadele momentidele pakuvad vaheldust toredad. See, kui ta magab, sest siis on ta kõige armsam ja see on hetkel veel ka ainus olek, kus ta naeratada suudab- tahtmatult läbi une. Ärkvel ja teadlikult naretamiseni läheb veel veidi aega. Tore on ka siis, kui ta toitub või on muidu rahulolev, siputab ja laliseb. Meil on tore, kui me tema arvel end lõbustame- teeme nägusid ja hääli talle ning ta teeb imestunud või torssis nägu. Tore on see, kui saab tunnikese rahulikult magada. kõige toredam on see, et me oleme suutnud teda ühe kuu elus hoida, katki tegemata.

Otsereportaaži sündmuskohalt ei tulnud, ka mitte pildimaterjali. Tulevastele põlvedele teadmiseks, meile kunagi meenutuseks, mõned märkmed on asjakohased . Kuidas sünnitus välja näeb?!

Kõik algas väga malbelt, tulin õhtul võrkpalli trennist koju, sõin ja puurisin õue peal olevasse vahtrasse  augu ja lasin mahla jooksma. Kuid K oli veidi mõtlik, sest kõht tegi vigureid. Esialgu jõudsin enda sisimas arusaamisele, et ilmselt on tegemist alles gaasivaludega. Magama saime minna rahulikult, kuid öösel tegin mingil hetkel silmad lahti ja nägin, et K jälgib pinevalt nutitelefoni ekraanilt tuhude loendamise äppi. Siis lõi külma juti mul südame alt läbi. Olime ootusärevuses voodis ja ootasime, paar tundi hiljem ehk umbes kella nelja ajal öösel tõusime siiski üles ja pakkisime asjad, ja ootasime veel. Siis ootasime veel omajagu, et tuhud oleks tugevamad ja regulaarsemad. Ootame me neid jäimegi ja ma läksin hommikul tööle. Umbes kella 11 paiku uurisin K-lt, kuidas on olukord. Olukord oli rahulik ja tuhud olid kõik üle läinud ning jõudsin arusaamisele, et need olid siiski libatuhud.

Ja oh seda üllatust, kui kella 13 paiku helises telefon ja seal ütles K, et veed tulid ära. Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui tõmbekapis olev prostaglandiini proov jätta sinnapaika ja hüüda ülemusele üle ukse, et mul on nüüd minek. Taksoga koju, kodust Ida- Tallinna Keskhaiglasse. Seal läks kõik juba päris kiiresti. Valveämmaemanda esmase ülevaatuse ajal hakkas juba sünnituse viimane faas pihta- pressimine. K topiti lõpuks ratastooli ja mul oli juba väike võbin sees, et kas ta peabki sünnitama garderoobi kõrval asuvas palatis, kust inimesed sisse-välja käivad? Ei , siiski mitte. K sõidutati minema ja mu hooleks anti veel viimased asjatoimetused garderoobis. Andsin riided ära ja üritasin K-le ning ämmaemandale järele jõuda, muidugi nad mind ei oodanud ja ma ekslesin veel jupike aega ringi, et leida lift. Seejärel läks jupike aega, et järgmiselt korruselt leida üles õige palat.

Ja seal see kõik hakkaski toimuma. See ei olnud pooltki nii õudne kui ootasin ja tegelikult oli kõik see, mis toimus, üdini normaalne, peaaegu et isegi ilus. Igaljuhul, sain isegi pisarad poetatud, kui imiku esimesi ebakindlaid nutuhäälitsusi kuulsin. Mis veelgi huvitavam, ma olin alati arvanud, et kõik vastsündinud on jube koledad. Huvitaval kombel meie oma küll mitte. Samas, ma pole ka teps mitte kõige subjektiivsem seda hindama. Kokku saime haiglas olla enne sündi ehk vaevalt 1.5 tundi. Loo moraal on see, et mida kauem kodus olla, seda parem.

Kui loode väljutatud, anti ta K-le rinnale, seejärel roogiti limast puhtaks ning anti mulle hoida. Enne seda jõudsin ma  käia koridoris veidi jalutamas ja alla surumas tunnet, et tahaksin oksendada. Aga see polnud üldse sellest, et sünnitus oleks väga jube olnud, pigem suurest õnnetundest ja pinge lahtumisest. Siis tõmmati paar ristpistet K-le, mina hoidsnin imepisikest ja imeõrna pampu ja mõtlesin, et issand jumal, mis kõik nüüd edasi saama hakkab?

Hakkas see, et meile eraldati perepalat, tehti kahe minutiline vastsündinu hoolduse instruktaaž ning kolmekesi me olimegi. See oli veidi ärev ning omajagu kobistamisi täis öö. Sest hoolimata loengutest, kus me olime käinud ning loetud kirjandusest, oli tunne, nagu oleks puuga pähe saanud kõige selle osas, mis puudutab selle pisikese pambu elus hoidmist. Üle me selle öö elasime ja nüüdseks oleme suutnud teda mitte katki teha juba 11päeva.

Happy times!

Ma saan ... isaks! Mina, kes ma endale tundun kõrvalt vaadates vahel nagu varateismeline. Õnnetunne, hirmutunne, kerged paanikahood, kas kõik need sellest, et hoolin liiga palju? Tahan, et ma poleks klassikaline eesti isa. Et ma oleksin kaine, mittesuitsetav, hooliv, heas vormis, armastav (nii naist kui last armastav), rahulik, alati perele aega leidev mitte närvipuntrast isa, mees, lapsevanem. Tahan, et ma ei suhtleks oma lapsega nagu 76%  avalikus kohas näha olevaid lapsevanemaid: "Ära sahmerda! Mida sa undad! Ole kuss. Istu nüüd paigal! On nüüd hea, jah? Ma ei taha sinuga rääkida! Mis sul viga on?".

Kas lahendus on "vähem on parem"? Vähem töörügamist, vähem Postimehe kommentaariumi lugemist, vähem lollide inimestega rääkimist, vähem enda võrdlemist teistega, vähem lapsi? Jah, vähem lapsi. Sest igal sekundil sünnib maailma 4,2 last, aga sureb vaid (sic!) 1,8 inimest. See ei ole mitte ainult 4,2-1,8=2,4 last liiga palju. Sest juba olemasolevad seitse miljardit on liig.

Tehke vähem lapsi ja olge seda paremad inimesed, mehed ja naised, emad ja isad. Miks ka mitte mehed ja mehed, isad ja isad. Võib ka nii: naine ja naine, ema ja ema.

Filmisoovitus: Kohutav ilu.Varsti loodetavasti ka Nümfomaan.
Lugemissoovitus: Houllebecq, üks kõik mis teos
Muusikasoovitus: Tommy Cash "Guess whose back" (tegelikult ei  kirjutata seda nii)
Seriaali soovitus: Breaking bad