Otsereportaaži sündmuskohalt ei tulnud, ka mitte pildimaterjali. Tulevastele põlvedele teadmiseks, meile kunagi meenutuseks, mõned märkmed on asjakohased . Kuidas sünnitus välja näeb?!

Kõik algas väga malbelt, tulin õhtul võrkpalli trennist koju, sõin ja puurisin õue peal olevasse vahtrasse  augu ja lasin mahla jooksma. Kuid K oli veidi mõtlik, sest kõht tegi vigureid. Esialgu jõudsin enda sisimas arusaamisele, et ilmselt on tegemist alles gaasivaludega. Magama saime minna rahulikult, kuid öösel tegin mingil hetkel silmad lahti ja nägin, et K jälgib pinevalt nutitelefoni ekraanilt tuhude loendamise äppi. Siis lõi külma juti mul südame alt läbi. Olime ootusärevuses voodis ja ootasime, paar tundi hiljem ehk umbes kella nelja ajal öösel tõusime siiski üles ja pakkisime asjad, ja ootasime veel. Siis ootasime veel omajagu, et tuhud oleks tugevamad ja regulaarsemad. Ootame me neid jäimegi ja ma läksin hommikul tööle. Umbes kella 11 paiku uurisin K-lt, kuidas on olukord. Olukord oli rahulik ja tuhud olid kõik üle läinud ning jõudsin arusaamisele, et need olid siiski libatuhud.

Ja oh seda üllatust, kui kella 13 paiku helises telefon ja seal ütles K, et veed tulid ära. Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui tõmbekapis olev prostaglandiini proov jätta sinnapaika ja hüüda ülemusele üle ukse, et mul on nüüd minek. Taksoga koju, kodust Ida- Tallinna Keskhaiglasse. Seal läks kõik juba päris kiiresti. Valveämmaemanda esmase ülevaatuse ajal hakkas juba sünnituse viimane faas pihta- pressimine. K topiti lõpuks ratastooli ja mul oli juba väike võbin sees, et kas ta peabki sünnitama garderoobi kõrval asuvas palatis, kust inimesed sisse-välja käivad? Ei , siiski mitte. K sõidutati minema ja mu hooleks anti veel viimased asjatoimetused garderoobis. Andsin riided ära ja üritasin K-le ning ämmaemandale järele jõuda, muidugi nad mind ei oodanud ja ma ekslesin veel jupike aega ringi, et leida lift. Seejärel läks jupike aega, et järgmiselt korruselt leida üles õige palat.

Ja seal see kõik hakkaski toimuma. See ei olnud pooltki nii õudne kui ootasin ja tegelikult oli kõik see, mis toimus, üdini normaalne, peaaegu et isegi ilus. Igaljuhul, sain isegi pisarad poetatud, kui imiku esimesi ebakindlaid nutuhäälitsusi kuulsin. Mis veelgi huvitavam, ma olin alati arvanud, et kõik vastsündinud on jube koledad. Huvitaval kombel meie oma küll mitte. Samas, ma pole ka teps mitte kõige subjektiivsem seda hindama. Kokku saime haiglas olla enne sündi ehk vaevalt 1.5 tundi. Loo moraal on see, et mida kauem kodus olla, seda parem.

Kui loode väljutatud, anti ta K-le rinnale, seejärel roogiti limast puhtaks ning anti mulle hoida. Enne seda jõudsin ma  käia koridoris veidi jalutamas ja alla surumas tunnet, et tahaksin oksendada. Aga see polnud üldse sellest, et sünnitus oleks väga jube olnud, pigem suurest õnnetundest ja pinge lahtumisest. Siis tõmmati paar ristpistet K-le, mina hoidsnin imepisikest ja imeõrna pampu ja mõtlesin, et issand jumal, mis kõik nüüd edasi saama hakkab?

Hakkas see, et meile eraldati perepalat, tehti kahe minutiline vastsündinu hoolduse instruktaaž ning kolmekesi me olimegi. See oli veidi ärev ning omajagu kobistamisi täis öö. Sest hoolimata loengutest, kus me olime käinud ning loetud kirjandusest, oli tunne, nagu oleks puuga pähe saanud kõige selle osas, mis puudutab selle pisikese pambu elus hoidmist. Üle me selle öö elasime ja nüüdseks oleme suutnud teda mitte katki teha juba 11päeva.

Happy times!