Täna saab H.-L. ühe kuuseks. Meie jaoks on see suur pidupäev, tema jaoks tavaline: kakab, sööb, nutab, magab, luriseb, kakab, pissib, magab, ägiseb, sööb. Tänapäevased lapsevanemad panevad sellisel päeval oma imikule (nüüd pole ta enam vastsündinu vaid juba imik) selga imeliku printsessikleidi ja tehakse veelgi imelikumaid pilte Facebook-i riputamiseks, et välja elada oma mingeid allasurutud tunge. Meie vist oleme vanamoodsad...

Kuidas on elu imikuga. Elu imikuga on nagu sõit emotsioonide ameerika mägedel- üles ja alla kiire tempoga. Ta vali kriiskav nutt lõikab lihast ja luust läbi, eriti kriitiliseks läheb see siis, kui oled proovinud kõike ja sellest ei ole abi, ta on endiselt viril, nutab vahepeal, aga magama ei jää. Eile proovisin nututeraapiat, kui kiigutamise teraapia ei aidanud. See seisneb selles, et lased imikul nutta end tühjaks, ilma et sekkuksid. Uskumatu küll, see toimis- hüsteerilise nutu ajal lõdvestusid ilmselt ta lihased, ta lasi end valju plõrina saatel paksult kakat täis, lasi paar puuksu otsa ja kui mähkmed said vahetatud, suutis ta rahuneda, vatsa täis vitsutada ja kerge uinutamise abil lõpuks enamvähem uinuda. Võib väita, et 6 minutit nututeraapiat oli mõjusam kui kogu eelnevkaks tundi väldanud kiigutamine, süles hoidmine, toitmise üritamine. Ma arvan, et ma proovin seda teraapiat veel.

Ja kehvadele momentidele pakuvad vaheldust toredad. See, kui ta magab, sest siis on ta kõige armsam ja see on hetkel veel ka ainus olek, kus ta naeratada suudab- tahtmatult läbi une. Ärkvel ja teadlikult naretamiseni läheb veel veidi aega. Tore on ka siis, kui ta toitub või on muidu rahulolev, siputab ja laliseb. Meil on tore, kui me tema arvel end lõbustame- teeme nägusid ja hääli talle ning ta teeb imestunud või torssis nägu. Tore on see, kui saab tunnikese rahulikult magada. kõige toredam on see, et me oleme suutnud teda ühe kuu elus hoida, katki tegemata.