Jätkakem traditsiooniga, mis ähvardas katkeda, siit tuleb beebiblogi sissekanne H.-L.-i seitsmenda kuu tähistamise puhul.

K. tegi selleks mingi õuna-rullbiskviidi tordi, mis oli õite hää, ka ämm/H.-L.-i vanaema käis külas. Meeldiv on see, et beebi ei hakka vanaema nähes enam nutma. Süütasime küünlad, pugisime torti ja vaatasime ka mõne kuu vanuseid pilte beebist ja nostalgitsesime. Kui neid vaadata, siis ei kujuta küll ette, et julgesin teda süles hoida! Nabaväädiga juurvilja, kes ei hoia pead.

Eile öösel aga tabasin end mõttelt, et H.-L. ei oska ju rääkida! Me oleme saanud kolmekesi hakkama seitse kuud, sõnatult, kasutades kõiki muid suhtlemise vorme, ja me oleme hakanud üksteist armastama. Ja see armastus on täiesti iseenesest mõistetav ja sõnatu. See lihtsalt on.

Lapsevanemaks olemine õpetabki sind suhtlema alguses hoopis teiste vahenditega kui seda on kõne. Päris kiiresti hakkasime aru saama H.-L. erinevatest nuttudest: "Kõht on tühi!", "Valus on!", "Unine olen!", "Emmm, eee, emmmeeee, kus sa oled!!!". Suhelda saab ka puudutades, naerdes, nägusid tehes, poose võttes. Ja veidi ka natukene mingil moel, mida osad nimetavad telepaatiaks. Sa lihtsalt saad aru ja tõlgendad, muidugi, vahel täiesti valesti. Üritad näiteks beebit rahustada, aga teda muudab närviliseks hoopis märg mähe, mitte aga läheduse vajadus. Ja vahel on beebi lihtsalt üllatusi täis. Täna hakkas ta näiteks kingituseks saadud väikest karu nähes nutma.

Kokkuvõttes võib nentida tänase päeva puhul, et17 aastat ja 5 kuud veel, siis on ta juba riigi mure ja meie jälle vabad.