HL saab kohe kahe kuu vanuseks. Muutused, mis on toimunud, tunduvad samaaegselt nii väikesed, samas, nii suured. HL on endiselt imik, endiselt ta ei räägi, kõnni, ega tee midagi olulist. Teisalt, ta suudab pilguga huvitavat saata ja vaadata, pead hoida, uurida maailma, jahmerdada, naeratada. Ta on päris paks ja tuntavalt tugevam, maailmast rohkem aru saav olend. See kõik on väga tore ja minu jaoks väga suured edusammud, mittelapsevanemele ehk vaid õlakehitust esile kutsuvad arengud. Kõik on suhteline...

Muidugi on lapsevanemaks veidi muutnud mu elu. Kuna HL magab meie voodis ja mina olen kerge unega, siis olen ma kolinud diivanile. Ja paarielu seisnebki lapsevalves 24 h olemises. Kuid see on kergemini talutav, kui ma raseduse ajal ootasin. Igatsus kahekesi aja järele on siiski olemas ja ma ootan kannatamatult seda aega, kui saame lõpuks kahekesi spaasse minna ja elu nautida. Selle valguses võib tekkida küsimus, kas ma kahetsen midagi? Ei, ma ei kahetse midagi.

Õnneks on mul veel säilinud ka mittelapsevanemlik elu, mis seisneb tööl käimises, trenni tegemises, vahel harva väljas käimises ning ka sel kevadel/suvel meie Nõmme kortermaja juures nokitsemises. Sel hooajal plaanime korda teha maja fassaadi ka maja tagant ning sügiseks on tekkinud loodetavasti ka lisaraha, et teha lõpuks korda üks pool hoovist, et jägmisel kevadel täituks ammune ootus Nõmmel hoovis grillimisest ja puhkamisest. Selle unistuse elluviimisega seotud ehitustöödega tuleb muidugi kiirelt edasi liikuda, sest enam väga kauaks me sinna elama jääda ei saa, sest kitsaks läheb.