Suvi on hüvasti jätmas, tasakesi vajuvad ööd pikemaks, hommikud kargemaks. Aega mu viimasest sissekandest on möödas kaks ja pool kuud. See on umbes kolmandik H.L- i elust. Aga millisest elust?! Ta on õppinud enamvähem roomama, kuid loobunud selle harrastamisest ning siirdunud otse käputamise õppimise juurde. Seni näeb see veel välja nii, et ta ajab ennast neljakäpukile ja vahel ka nõksutab end hoogsalt edasi ja tagasi, kuid edasi ta veel olulisel määral ei liigu. Küll aga on aimata, et vahel ta üritab ka jalgu veidi edasi nihutada ning käsi üles tõstes tasakaalu hoida. Igaks juhuks lasin ma riiuli seina külge kinni, et ta seda endale kaela ei saaks tõmmata, kui pool kogemata selleni jõuab.

Lisaks sellele, väidab K. oskab H.L. ka sukelduda, kui talle hüüda: "Sukeldud!, ja ta tõmmata vee alt läbi. Või noh, tähendab see seda, et ta oskab veel all hinge kinni hoida. Ja väga oluline on ka see, et me anname talle lisatoitu: brokkolit, suvikõrvitsat, putru. Suurema osa toidust kasutab ta muidugi mökerdamiseks, kuid midagi jõuab ka kõhtu. Seda võis vähemalt arvata ta kaka värvuse järgi mustikasöömise järgselt. Ja eks kaheksa kilo pekist imiku ihu räägib enda eest- kehakaal on rohkem kui kahekordistunud, ja see on näha ka K. biitsepsis.

Peagi on seitse kuud lapsevanema elu täis. Kas mul oli üldse kunagi muu elu?