Viimastel päevadel

On äike aknaklaasil segatuna mu hingeõhust

Ja raskelt venivad tunnid

Mälestus lehviva seelikuga tüdrukust

Roos ta huultel ja kiriku taga

Kirsitubakat suitsetades

Kirsised huuled mu nina suudlemas

Lubasid ja praegu

Sellest kaks kirja

Mu kasarmukapis

Pikalt venivad tunnid

Hmm, inimesed on ilusad, ja see tüdruk on ilus. Jah, ta näeb ka pagana hea välja, lisaks sellele, et ta on ilus, ning sel põhjusel ma teda armastangi. Kuid mingil kummalisel põhjusel ei tohi mõned armastajad kunagi kokku jääda, vist selleks, et seda hoida. Erinevad elud, voodikaaslased ja hommikud akna taga, ning kiriku tumedad kellalöögid pühapäeval, kuid üks või kaks päeva ja õhtut ja hommikut oleme aastas aegruumi samadel koordinaatidel. Ja Universumi supersümeetriasse käriseb lõhe,sest oleme koos. Inimesed on ilusad!