Mulle meeldib Mati Unt ja "Tühirand", kindlasti meeldib ka "Sügisball", sest need räägivad minuga, nende sisu ei jää kaugeks, sest inimülene üksindus on minus olemas. Öösel lebades kõige kallima kõrval ja kuulates tema hingamist, tajun kaugust meie vahel, ja ma ei saa sinna midagi teha. Võiks elada lihtsat elu oma pisikeste muredega ja tugineda instinktidele. Kuid ma ei suuda kunagi välja lülitada endas seda ängi ja tunnet, et ma tahan veel midagi, tahan muuta ja muutuda. Söderberg lõpetas ühe oma suurepärase novelli mõttega, et oma isa poeg elab õnneliku elu ja ei lõpeta seda enesetapuga, kuna tal pole selliseid vaimseid võimeid nagu isal. Kindlasti ei pidanud ta silmas vaimseid võimeid, mis aitavad lahendada matemaatika ülesandeid, vaid midagi muud. Midagi, mille eest ei põgene, see närib, ja ometi oled sa õnnelik, sest tajud ja arusaamad on hoopis erksamad. Näha on võimalik asju, mida keegi teine ei näe. Näha aegade sisse ja inimestest läbi. Mõni raamat räägib minuga kõval ja selgel häälel, mõne inimesega pole üldse vaja palju rääkida, sest kõik on niigi hää.