Que vadis, Homo Sapiens Sapiens?

Suvel kodus olles külastan väikelinna raamatukogu ja oma heameeleks on head ja lugemist väärivad raamatud pea alati kohal ning näevad ka värsked välja, võrreldes sama vanade minu arvates mitte heade raamatutega. Hiljuti toimus siin ka folklooriüritus, mille kohta võib öelda pärlid sigade ette. Arvan, et see väljend räägib iseenda eest. Muidugi oli sel ka oma positiivne pool: palju ruumi muusikanautijatele ning üksikud joodikud pidasid ka targemaks ära minna, sest muusikas oli liiga vähe arulagedalt taguvat bassi.

Mind panigi mõtlema asjaolu, et hea muusika nautimise asemel otsustas suurem osa inimesi aia nurgas kolesterooli sisse õgida ja meie tsiviliseeritud ühiskonna suursaavutust, alkoholi, tarbida. Ehk on joomine ainuke vahend, mis aitab avada ummistunud meeled. Ainult et kui ainus hetk, mil teisele inimesele jorisetakse minaolemise ängi, on õlleklaasi taga, kas keegi ka tegelikult kuulab? Üldisest mürast ollakse juba nii kurdistatud, maha surutud, et tõeline mina ei pääse lahe olemise sopa alt enam väljagi. Muutub vaid nii palju, et autodes, majades, kõrvaklappides ja pidudel on üha enam helivõimsust. Tahaks ehk väljagi murda, kuid need vähesed, kelles on veel säilinud midagi ilusat ja minaolemist, enam ei julge. Vaadatakse imelikult, öeldakse „pede” ja antakse peksa takka otsa. Kergem on rohkem juua, tarbida, et Aafrika neegrid kiiremini nälga sureks, maha tappa teistsugused, paremal juhul kinni panna, reservaatidesse sulgeda või enda suguseks kultuurrahvaks muuta.

Ootan huviga aega, kui nõudlus nafta järele ületab tuntavalt ressursid. Selge on, et hakkama saavad just need samad metslased ja valge inimese sitast puutumata loodusrahvad. Nemad on säilitanud eluterve suhtumise loodusesse, nad on psüühiliselt tugevamad, kuna neil on vastupidav kogukondlik side ja looduse mõistmine ning kõik muud vajalikud oskused, et toime tulla. Aga lastes Tallinnas elava lakutud välimusega õhumüüjast iluspoisi metsa, ootab teda seal välise abi puudumisel kindel surm.

Valge inimene lööb endale rusikaga vastu rinda, pumpab Siberis jõudsalt naftat ja harib metslasi, võttes tegelikult neilt ära oskuse, teadmise, mille oleme ammu kaotanud: kuidas Maal ellu jääda. Ja olulisemat tarkust pole olemas. Elame õitsvas läänes ja oleme uhked mille üle? Internet on täis peksmist, pedofiiliat, kurkide tuppe toppimist ja muud väärtuslikku. Sõna „väärtuslikku” ümber polnud ennist sihilikult jutumärke, kuna arvata on, et enamus inimesi peabki eelpoolnimetatuid tõeliselt väärtuslikeks infoühiskonna produktideks. Seda näitab nende populaarsus päris selgelt, sest kui on nõudmine, on pakkujad. Tööstuse ja teaduse areng on jõudmas järku, kus see võib lõppeda. Nii vajalikku keemiatööstuse toorainet pakkuvad naftavarud on lõppemas, energiavarud piiratud, millele lisab oma panuse ühe inimese kasvav energiavajadus ja inimkonna kasv. Ning fusiooni kasutamisest energia tootmiseks oleme veel kaugel. Praegu suudetakse vesinikust üksnes pomme teha, et kultuurrahvastele kohaselt neid kuskil õhkida.

Tõeline, mäletamisväärne lääne kultuur: luule, proosa, kujutav kunst ja muusika vedeleb kogu selle jama all, mida Internetis, teleris, raadios ja igal pool mujal inimestele ette söödetakse. Tekibki küsimus, mille üle tasub meil uhke olla. Kaduma on läinud oskus ellu jääda koos meile sõbraliku loodusega, kõrgkultuuri pole suurem osa inimesi enam võimelised mõistma ja kõigist ohumärkidest hoolimata elatakse oma viina ja suitsu uimases kookonis edasi, karistatakse neid, kes tahavad sellest välja murda ja ise olla. Ostame suuremaid ja võimsamaid autosid, toodame üks kord selga panemiseks mõeldud riideid ja oleme rahul. Ostsin minagi endale sülearvuti ja ei oskagi muud öelda, kui et aitäh kultuurrahvaste sekka võtmise eest. Peo pohmelus saabub alles hommikul, kui ühel hetkel pole enam peavalurohtu apteegist saada, kuna nafta on otsa lõppenud ja elamise masin lõpetanud töötamise. Näeme võsas, leheneegritest seebivahu müüjad.