Lohistan jalgadega selle sügise esimestes langenud lehtedes. Sajab rahulikku ja väljapeetud vihma, öös luusivad üksikud koju, langenud inglid kolistavad pööningutel, kust õhkub kopitust ja unesid, ammusurnud teenijatüdrukute ja tehasetööliste higiste kehade lõhna. Kummaline olek peale kummalist pidu. Tundmatud ja subkultuursed inimesed, kinni oma ainuõiges maailmapildis ja arusaamades, peljates teisi ja tõrjudes uut. Võtsin omaks sel õhtul nende maneerid ja naljad, et mitte üksi nurgas konutada ja olen sellest nüüd väsinud. Minu jaoks pole „meid” ja „teisi”, on vaid kõik. Hakkasingi sellistel pidudel käima, kui naine jäi ära. Ära minu juurest ja tühimik, mille ta suutis juba osaliselt täita, haigutab jälle Musta Auguna.

Suurem osa aega kulubki mõtlemisele, kust need augud, suured ja väikesed, minusse tekivad. Et kunagi pole piisavalt hää ja alati jääb üksindus. Ka siis kui naine hingab öösse mu kõrval ja akende taga lendavad vampiirid, oodates sissekutset, magan silmad pärani lahti ning näen unesid sellest, kuidas tegelikult pole mitte kedagi, on vaid põhjatu üksindus. Mustas õhus on lõhnu, esmapilgul uusi ja huvitavid, aga hoolsamalt tajudes igivanu ja tuttavaid. Iga naise liigutus, kui ta suleb silmad, et võtta vastu suudlus, on nii pagana sarnane ja kulunud, et kardan juba ette pettumust. Parem on jätta suudlemata, olemata, koos ärkamata.

Tuttavad on situatsioonid, raamatud, mida pole varem lugenud, teed, kus käin. Või hakkan ma jõudma koju, kus kõik peabki juba tuttav olema, sest kodu tunne on midagi juba kogetult hääd. Aga neid kohti on nii palju, üle ilma laiali, ja see lõhestab mind, lõhub pisikesteks tükkideks ja alati jääb midagi puudu. Tükike õnnest, armastusest, mina-olemisest.

Sammud kajavad vastu kooruva värviga majalt, uks paotub ja koridor on sügavpime kurk, et neelata mind endasse, juhtida tubamakku, kus mu eksistents ära seedida, tuim ja asjalik bürokraat välja sittuda. Enne tuleb maos läbida keeruline laagerdumisprotsess, õpikute, valemite, õppejõudude poolt määratud kohustusliku kirjanduse ja end nõuetele vastavaks kohendamisega.

Toas hingavad tühjad kehad, hinged ära kuskil, kuhu alati tahaks, aga kunagi ei jõua. Mu riietest tuleb tuppa suve kõdunemist, vaikset suremist. Heidan voodisse ja enne veel jõuan mõelda muusast, augustiöös kruusasel järvekaldal põlvili vees mulle otsa vaatamas, huuled paokil, mu suudlus neil.

Hommikul tõustes on päev hall, loengus vajuvad silmad kinni, sabistab uinutavat vihma ja kurk on valus. Defintsioonid jäävad kaugeks, professori jutt läheb kõrvust mööda ja ma tean veelgi vähem, mida tegelikult tahan. Vana hing noores kehas, oma nooruses haige ja vanaduses tugev.