Hääd on need sügishommikud, kui sõidan bussiga kodust Tartusse. Minnes Märjamaalt on hommikune uni veel silmis, nukrus hinges ja teadmine, et mul on koht, kus alati olla. Õu õunapuude ja vana majaga, kus võib juba näha minu kätega tehtud toimetusi. Päike tõuseb ja mööda libisevad heina- ja põllumaad suplevad udus, puudel on sügise pintslilöögid. Kuulan Tõnis Mäe „Palvet”, laulu, mis ütleb nii vähesega nii palju. See keel, mida räägin, pakub arusaamist ja armastust, esivanemate tundeid ja mälestust, kadunud põlvede tundmist. Ma elan hääl ajal, sest ei pea kartma, kui räägin oma keelt, ei pea häbenema ega üritama muutuda kellekski teiseks, eestlaseks olemine ongi kõige parem olemise viis ja mu kodumaa metsad, põllud, järved, vanades taludes memmed ja taadid kõige armsamad. Mäletan mehi, kes võitlesid 20. sajandi algul veel olematu riigi eest, mäletan mehi, kes surid tulikuuma tinarahe all, kaitstes pehme lihaga seda maanurka, kus vähe on seda, mida esmapilgul tähtsaks peetakse, kus aga küllaga on vahvust, kus minu veri on voolanud, küll kellegi teise ihust, kuid sellel pole vahet, sest siin on kõik üks. Ühe asja eest, üht ilu hoieldes. Ja ära võivad minna siit need, kes ei suuda leppida, et meil on oma riik, oma president, kes räägib oma keelt, mõtleb-võitleb meie eest. Mul on oma minevik, kus minu esivanemad surid selle pärast, et ei tahtnud end ikke alla heita ja üle kõige soovisid vabana elada, surid, sest hakkasid vastu. Nüüd on mul võimalus nende mälestust ja ideed edasi kanda, endised mõrvarid, äraandijad, nende tänapäeva mõttekaaslased aga piiri taha ajada. Minge minema siit variserid, kaasajooksikud, reeturid. Minu käes on vajadusel relv, rind surutud vastu mulda, et kaitsta end raua eest ja hoida meie vabadust. Seda nii vaimu kui sõjarindel.