-Lähme täna välja, et oleks hää, saaks vaikset jazzi kuulata, Kaplinski uuest raamatust rääkida ja õlut juua.
-Ehh, ei tea, kuidas jõuab, vanad sõbrad tahtsid viina võtta, lähme vist hoopis Atti.
-Tuleks ka, aga seal ju ei kuule midagi, lärm ja palju inimesi, kes tahavad kakelda.
-Noh, ikka juhtub, tule, see on lõbus, palju liha liigub ringi, polegi vaja rääkida, kuulad muusikat, libistad jooki ja jõllad ringi.
-Täna mitte, kardan, istun kodus ja vaatan mõnda filmi või loen miskit.
-Mida loed?
-Ahh, Kafkat
-See on pask, vot, tule sebime naisi , sa ju hää sõber!
-Parem mitte, jään koju.

Kas sai natuke stereotüüpne? Aga suurem osa inimesi ongi mingid kuradi stereotüübid, kuskilt maha kopeeritud.

Mõnikord võiksid inimesed-bürokraadid tulla välja oma lahe olemise ja ametlikkuse kesta alt ja olla lihtsalt inimesed. Eluaeg on õpetatud olema keegi teine, vastama nõuetele, olema kasulik mutrike masinavärgis. Kui leidub keegi, kes ei taha, tambitakse ta surnuks. Tahaksin ikkagi olla keegi teine, kuskil mujal...

Hääd on need sügishommikud, kui sõidan bussiga kodust Tartusse. Minnes Märjamaalt on hommikune uni veel silmis, nukrus hinges ja teadmine, et mul on koht, kus alati olla. Õu õunapuude ja vana majaga, kus võib juba näha minu kätega tehtud toimetusi. Päike tõuseb ja mööda libisevad heina- ja põllumaad suplevad udus, puudel on sügise pintslilöögid. Kuulan Tõnis Mäe „Palvet”, laulu, mis ütleb nii vähesega nii palju. See keel, mida räägin, pakub arusaamist ja armastust, esivanemate tundeid ja mälestust, kadunud põlvede tundmist. Ma elan hääl ajal, sest ei pea kartma, kui räägin oma keelt, ei pea häbenema ega üritama muutuda kellekski teiseks, eestlaseks olemine ongi kõige parem olemise viis ja mu kodumaa metsad, põllud, järved, vanades taludes memmed ja taadid kõige armsamad. Mäletan mehi, kes võitlesid 20. sajandi algul veel olematu riigi eest, mäletan mehi, kes surid tulikuuma tinarahe all, kaitstes pehme lihaga seda maanurka, kus vähe on seda, mida esmapilgul tähtsaks peetakse, kus aga küllaga on vahvust, kus minu veri on voolanud, küll kellegi teise ihust, kuid sellel pole vahet, sest siin on kõik üks. Ühe asja eest, üht ilu hoieldes. Ja ära võivad minna siit need, kes ei suuda leppida, et meil on oma riik, oma president, kes räägib oma keelt, mõtleb-võitleb meie eest. Mul on oma minevik, kus minu esivanemad surid selle pärast, et ei tahtnud end ikke alla heita ja üle kõige soovisid vabana elada, surid, sest hakkasid vastu. Nüüd on mul võimalus nende mälestust ja ideed edasi kanda, endised mõrvarid, äraandijad, nende tänapäeva mõttekaaslased aga piiri taha ajada. Minge minema siit variserid, kaasajooksikud, reeturid. Minu käes on vajadusel relv, rind surutud vastu mulda, et kaitsta end raua eest ja hoida meie vabadust. Seda nii vaimu kui sõjarindel.

Tekkis küsimus, et milleks? Ehh, naised, põrgusse kõik, ka teie!

Lohistan jalgadega selle sügise esimestes langenud lehtedes. Sajab rahulikku ja väljapeetud vihma, öös luusivad üksikud koju, langenud inglid kolistavad pööningutel, kust õhkub kopitust ja unesid, ammusurnud teenijatüdrukute ja tehasetööliste higiste kehade lõhna. Kummaline olek peale kummalist pidu. Tundmatud ja subkultuursed inimesed, kinni oma ainuõiges maailmapildis ja arusaamades, peljates teisi ja tõrjudes uut. Võtsin omaks sel õhtul nende maneerid ja naljad, et mitte üksi nurgas konutada ja olen sellest nüüd väsinud. Minu jaoks pole „meid” ja „teisi”, on vaid kõik. Hakkasingi sellistel pidudel käima, kui naine jäi ära. Ära minu juurest ja tühimik, mille ta suutis juba osaliselt täita, haigutab jälle Musta Auguna.

Suurem osa aega kulubki mõtlemisele, kust need augud, suured ja väikesed, minusse tekivad. Et kunagi pole piisavalt hää ja alati jääb üksindus. Ka siis kui naine hingab öösse mu kõrval ja akende taga lendavad vampiirid, oodates sissekutset, magan silmad pärani lahti ning näen unesid sellest, kuidas tegelikult pole mitte kedagi, on vaid põhjatu üksindus. Mustas õhus on lõhnu, esmapilgul uusi ja huvitavid, aga hoolsamalt tajudes igivanu ja tuttavaid. Iga naise liigutus, kui ta suleb silmad, et võtta vastu suudlus, on nii pagana sarnane ja kulunud, et kardan juba ette pettumust. Parem on jätta suudlemata, olemata, koos ärkamata.

Tuttavad on situatsioonid, raamatud, mida pole varem lugenud, teed, kus käin. Või hakkan ma jõudma koju, kus kõik peabki juba tuttav olema, sest kodu tunne on midagi juba kogetult hääd. Aga neid kohti on nii palju, üle ilma laiali, ja see lõhestab mind, lõhub pisikesteks tükkideks ja alati jääb midagi puudu. Tükike õnnest, armastusest, mina-olemisest.

Sammud kajavad vastu kooruva värviga majalt, uks paotub ja koridor on sügavpime kurk, et neelata mind endasse, juhtida tubamakku, kus mu eksistents ära seedida, tuim ja asjalik bürokraat välja sittuda. Enne tuleb maos läbida keeruline laagerdumisprotsess, õpikute, valemite, õppejõudude poolt määratud kohustusliku kirjanduse ja end nõuetele vastavaks kohendamisega.

Toas hingavad tühjad kehad, hinged ära kuskil, kuhu alati tahaks, aga kunagi ei jõua. Mu riietest tuleb tuppa suve kõdunemist, vaikset suremist. Heidan voodisse ja enne veel jõuan mõelda muusast, augustiöös kruusasel järvekaldal põlvili vees mulle otsa vaatamas, huuled paokil, mu suudlus neil.

Hommikul tõustes on päev hall, loengus vajuvad silmad kinni, sabistab uinutavat vihma ja kurk on valus. Defintsioonid jäävad kaugeks, professori jutt läheb kõrvust mööda ja ma tean veelgi vähem, mida tegelikult tahan. Vana hing noores kehas, oma nooruses haige ja vanaduses tugev.

Loominguline Ühendus "Pro Patria" on tagasi. Endiselt sõltumatu, täis tegutsemislusti ja kirglikku maailma parandamise tahet, mis peabki iseloomustama tudengeid, seda riigi kõige ärksamat jõudu. Ei heiduta inimeste rumalus ja ükskõiksus, ei karda midagi, sest elus peab olema mingi eesmärk, mis annab jõudu ja tahet. Tähtis pole alati siht,vaid hoopis tee. Ja tee, mida me käime, on täis diskussioone, üleskutseid, eneseharimist ja -täiustamist, jagamist ja toetamist. Inimkond jaguneb mõtlejateks ja mittemõtlejateks. Kes oled Sina?

Loominguline Ühendus "Pro Patria"

Vahel tundub, et riik vihkab tudengeid ja teeb kõik, et nende elu võimalikult raskeks muuta. Mõnes mõttes on see ka õige, sest kõrgkoolidest tuleb liialt palju õhumüüjaid, kes ei tooda uusi väärtusi, üksnes liigutavad pabereid ja ajavad mingit jama suust välja. Paraku tuleb aga sammaste vahelt üha vähem inimesi, kes oleksid suutelised looma uusi ja innovaatilisi lahendusi. Keemikuid, füüsikuid, infotehnolooge, materjalitehnolooge, farmakolooge on üha vähem, kuigi just need inimesed muudavad kõigi elu oma teadmistega paremaks. Kujutage elu ette ilma aspiriini, puhastusvahendi, külmkapi ja plasmatelerita. Rääkimata uutest vähiravimitest ja paljudest muudest asjadest, mida nad välja töötavad. Mis on juristil sinna kõrvale panna-õhumüümine ja paberi raiskamine.

Kuidas siis riik tudengeid vihkab. Ta ei toeta neid, vastupidi, nõuab üha rohkem. Lihtsad näited: sõidutoetus on endiselt 400 krooni, nii juba aastaid, viimase kolme aasta jooksul on aga bussipileti hind Tartust koju tõusnud 40 krooni. Toetust saab 1/3 tudengitest, mitte aga need, kes seda vajavad. Toetuse suurus on 800 krooni, minu ühika üür on 830 krooni, lisaks kommunaalid. Küsimusele, kes käsib siis ühikas elada, võta korter, vastan lihtsalt. Korteri hinnad on kahekordistunud. Korter, kus elasime neljakesi, maksis 2500 krooni kuus, aasta hiljem 5000.

Söön kiirnuudleid ja mõtlen, kust saada 50 krooni arstivisiidi raha, kas võtta see järgmise nädala toidurahast või kojusõiduks hoitud summast. Oma neiu tagasitulekuüllatuseks mõeldud natukesest ei tahaks võtta. Mõtlen, kuidas rasvavoltidesse uppuv riigikogulane või kõrgem bürokraat annab oma võsukesele reedel 500 krooni ja ütleb, et ära siis jälle liiale mine. Mitte et ma ootaks kandikul kingitusi, kuid natuke inimlikum võiks see elu siin riigis olla. Hambaarsti juurde ei julge minna, sest need summad on liialt üle jõu käivad. Lihtsalt vahel tekib mõte, kas mees peab saama töö eest 400 tuhat kuus, õpetaja aga 8000 krooni. Õiglusriik? Mina küll õiglust ei näe. Näen inimesi, kes loovad oma kätega ja virelevad, näen rikkureid, kes midagi uut ise ei loo, aga elavad hästi.

Aga kiirnuudlid on hääd, maitsvamad kui kaaviar, sest mind pole veel raha võim pimestanud.

Que vadis, Homo Sapiens Sapiens?

Suvel kodus olles külastan väikelinna raamatukogu ja oma heameeleks on head ja lugemist väärivad raamatud pea alati kohal ning näevad ka värsked välja, võrreldes sama vanade minu arvates mitte heade raamatutega. Hiljuti toimus siin ka folklooriüritus, mille kohta võib öelda pärlid sigade ette. Arvan, et see väljend räägib iseenda eest. Muidugi oli sel ka oma positiivne pool: palju ruumi muusikanautijatele ning üksikud joodikud pidasid ka targemaks ära minna, sest muusikas oli liiga vähe arulagedalt taguvat bassi.

Mind panigi mõtlema asjaolu, et hea muusika nautimise asemel otsustas suurem osa inimesi aia nurgas kolesterooli sisse õgida ja meie tsiviliseeritud ühiskonna suursaavutust, alkoholi, tarbida. Ehk on joomine ainuke vahend, mis aitab avada ummistunud meeled. Ainult et kui ainus hetk, mil teisele inimesele jorisetakse minaolemise ängi, on õlleklaasi taga, kas keegi ka tegelikult kuulab? Üldisest mürast ollakse juba nii kurdistatud, maha surutud, et tõeline mina ei pääse lahe olemise sopa alt enam väljagi. Muutub vaid nii palju, et autodes, majades, kõrvaklappides ja pidudel on üha enam helivõimsust. Tahaks ehk väljagi murda, kuid need vähesed, kelles on veel säilinud midagi ilusat ja minaolemist, enam ei julge. Vaadatakse imelikult, öeldakse „pede” ja antakse peksa takka otsa. Kergem on rohkem juua, tarbida, et Aafrika neegrid kiiremini nälga sureks, maha tappa teistsugused, paremal juhul kinni panna, reservaatidesse sulgeda või enda suguseks kultuurrahvaks muuta.

Ootan huviga aega, kui nõudlus nafta järele ületab tuntavalt ressursid. Selge on, et hakkama saavad just need samad metslased ja valge inimese sitast puutumata loodusrahvad. Nemad on säilitanud eluterve suhtumise loodusesse, nad on psüühiliselt tugevamad, kuna neil on vastupidav kogukondlik side ja looduse mõistmine ning kõik muud vajalikud oskused, et toime tulla. Aga lastes Tallinnas elava lakutud välimusega õhumüüjast iluspoisi metsa, ootab teda seal välise abi puudumisel kindel surm.

Valge inimene lööb endale rusikaga vastu rinda, pumpab Siberis jõudsalt naftat ja harib metslasi, võttes tegelikult neilt ära oskuse, teadmise, mille oleme ammu kaotanud: kuidas Maal ellu jääda. Ja olulisemat tarkust pole olemas. Elame õitsvas läänes ja oleme uhked mille üle? Internet on täis peksmist, pedofiiliat, kurkide tuppe toppimist ja muud väärtuslikku. Sõna „väärtuslikku” ümber polnud ennist sihilikult jutumärke, kuna arvata on, et enamus inimesi peabki eelpoolnimetatuid tõeliselt väärtuslikeks infoühiskonna produktideks. Seda näitab nende populaarsus päris selgelt, sest kui on nõudmine, on pakkujad. Tööstuse ja teaduse areng on jõudmas järku, kus see võib lõppeda. Nii vajalikku keemiatööstuse toorainet pakkuvad naftavarud on lõppemas, energiavarud piiratud, millele lisab oma panuse ühe inimese kasvav energiavajadus ja inimkonna kasv. Ning fusiooni kasutamisest energia tootmiseks oleme veel kaugel. Praegu suudetakse vesinikust üksnes pomme teha, et kultuurrahvastele kohaselt neid kuskil õhkida.

Tõeline, mäletamisväärne lääne kultuur: luule, proosa, kujutav kunst ja muusika vedeleb kogu selle jama all, mida Internetis, teleris, raadios ja igal pool mujal inimestele ette söödetakse. Tekibki küsimus, mille üle tasub meil uhke olla. Kaduma on läinud oskus ellu jääda koos meile sõbraliku loodusega, kõrgkultuuri pole suurem osa inimesi enam võimelised mõistma ja kõigist ohumärkidest hoolimata elatakse oma viina ja suitsu uimases kookonis edasi, karistatakse neid, kes tahavad sellest välja murda ja ise olla. Ostame suuremaid ja võimsamaid autosid, toodame üks kord selga panemiseks mõeldud riideid ja oleme rahul. Ostsin minagi endale sülearvuti ja ei oskagi muud öelda, kui et aitäh kultuurrahvaste sekka võtmise eest. Peo pohmelus saabub alles hommikul, kui ühel hetkel pole enam peavalurohtu apteegist saada, kuna nafta on otsa lõppenud ja elamise masin lõpetanud töötamise. Näeme võsas, leheneegritest seebivahu müüjad.

Selgete silmadega tüdruk loeb kantsli all raamatut

Roos ta jalgadel on närtsinud pärastlõunases leitsakus

Midagi öelda sellega polegi vaja

See on lihtsalt ilus

Need selged silmad

Tekitavad teatud tahtmist

Ütlen oma üle vee läinud tüdrkule et hoolin

Vesi muld ja tuli

Meil siin kaugel on selged ilmad

Mulle meeldib Mati Unt ja "Tühirand", kindlasti meeldib ka "Sügisball", sest need räägivad minuga, nende sisu ei jää kaugeks, sest inimülene üksindus on minus olemas. Öösel lebades kõige kallima kõrval ja kuulates tema hingamist, tajun kaugust meie vahel, ja ma ei saa sinna midagi teha. Võiks elada lihtsat elu oma pisikeste muredega ja tugineda instinktidele. Kuid ma ei suuda kunagi välja lülitada endas seda ängi ja tunnet, et ma tahan veel midagi, tahan muuta ja muutuda. Söderberg lõpetas ühe oma suurepärase novelli mõttega, et oma isa poeg elab õnneliku elu ja ei lõpeta seda enesetapuga, kuna tal pole selliseid vaimseid võimeid nagu isal. Kindlasti ei pidanud ta silmas vaimseid võimeid, mis aitavad lahendada matemaatika ülesandeid, vaid midagi muud. Midagi, mille eest ei põgene, see närib, ja ometi oled sa õnnelik, sest tajud ja arusaamad on hoopis erksamad. Näha on võimalik asju, mida keegi teine ei näe. Näha aegade sisse ja inimestest läbi. Mõni raamat räägib minuga kõval ja selgel häälel, mõne inimesega pole üldse vaja palju rääkida, sest kõik on niigi hää.

Mis on elu valu ? Elu on mõiste, mille võib lugeda aksioomiks. Valu on paha olemine, kuid see on ka mõiste, mis kirjeldab metallidega töötamist. Sulamite valmistamist ning vedela metalli mingisse vormi valamist ja sellele kuju andmist. Esemelise tähenduse omistamine, millest võib saada tarbeese või toorik millekski muuks. Elu valu ongi elu valamine vormi- kirjutamisse, joonistamisse, muusikasse. Mida ma tahan saavutada? Tahan, et vahel jääks inimene seisma ja mõtleks, miks ta midagi teeb, kas äkki oleks alternatiiv, mis oleks parem- säästlikum, teistega arvestav, huvitav, loov. Paljud mõtlevad liiga vähe, käivad instinktide toel tööl, poes, joomas, voodis ja surevad, sest teised surevad ja see on kombeks. Mis on vabadus? Kas millegi tegemine, mida teised teevad. Teeme lapsi, sööme, peksame, sõidame autoga üksteist surnuks, sest meil on selleks vabadus ja teised tegutsevad samamoodi. Või on vabadus just vastupidi millegi tegemata jätmine või teistmoodi olemine-tegemine. Minu jaoks teine variant. Ei sõima homosid, ei sülita maha, ei viska prügi maantee äärde, ei osta autot ega nori tüli, sest mul on vabadus seda mitte teha. Mul on vabadus juhtida tähelepanu probleemidele, inimvihkjalikule ühiskonnale ja võõrandunud ametnike armeele, looduse reostamisele ning rumalusele. Vabadus valida, millise vabaduse järgi elada.

Viimastel päevadel

On äike aknaklaasil segatuna mu hingeõhust

Ja raskelt venivad tunnid

Mälestus lehviva seelikuga tüdrukust

Roos ta huultel ja kiriku taga

Kirsitubakat suitsetades

Kirsised huuled mu nina suudlemas

Lubasid ja praegu

Sellest kaks kirja

Mu kasarmukapis

Pikalt venivad tunnid

Hmm, inimesed on ilusad, ja see tüdruk on ilus. Jah, ta näeb ka pagana hea välja, lisaks sellele, et ta on ilus, ning sel põhjusel ma teda armastangi. Kuid mingil kummalisel põhjusel ei tohi mõned armastajad kunagi kokku jääda, vist selleks, et seda hoida. Erinevad elud, voodikaaslased ja hommikud akna taga, ning kiriku tumedad kellalöögid pühapäeval, kuid üks või kaks päeva ja õhtut ja hommikut oleme aastas aegruumi samadel koordinaatidel. Ja Universumi supersümeetriasse käriseb lõhe,sest oleme koos. Inimesed on ilusad!

Istun ühikatoas ja mõtlen, kas üldse keegi teabki, kui ohtlik ma olen. 11. kuu jooksul õpetas riik mind juhtima, planeerima, tapma erinevate relvadega ning asju õhku laskma, ühtlasi õpin keemiat ning minus hakkavad juurduma anarhismi ideed. Kas pooldan revolutsiooni või evolutsiooni, selle jätan enda teada. Kui mõni KaPo või muu ametnik juhtub seda lugema, las tal olla siis närviline õhtu, mõeldes, mida minuga peale hakata.

Armastus päästab maailma, yeah, Vaiko, tead, millest räägid