Tolm ja numbrid, jazz ja valutav kurk on minuga täna koos. Õpin omi asju, nii kooli kui ka elu õppetükke. Vahel keegi räägib msn-s, või alustan ise vestlust. Selleks, et natuke suhelda, aga õue minna ei taha, kuigi päike paistab. Sest kurk on valus ja siin on numbrid ja tolm. Natuke jazzi ja teadmine, et ta tuleb öösel siia. Võiks olla parem, kui ma poleks natukene haige, aga arvan, et saame hakkama. Me saame alati hakkama, sest ma jätan ja tema jätab mu tolmu ja numbrid mulle omaette uurimiseks. Mõte, mis turgatas pähe lugedes Mötet ( 25.aprill, Eesti Päevaleht): mees on kaduv, Eesti mees seni veelgi enam kaduv. Üllatas ühe tuttava neiu msn-i isiklik sõnum: "ja oledgi mees, ja sitahäda". Ja smile oli ka juures. Paraku ei jõudnud küsida, mida ta sellega mõtles. Võib olla ongi minu oodatav eluiga statistika andmeil 65 aastat, sest ei lubata olla sitahäda?

Mu meel on haige sellest, kuhu me liigume, millised oleme, kui lollid me oleme. Kisame igapäevaselt majanduskasvust ja poliitikud kutsuvad üles rahu säilitama, kuigi loodus ja lootus hävib, kõik meediakanalid rõhuvad enamale tarbimisele. Kõik maksavad kõigile kinni nende arvamuse, raha väega surutakse alla kogu vastutegevus ja meil jääb üle vaid leppida. Mets võetakse maha, rannaäär ehitatakse eravillasid täis, keset küla rajatakse kaevandus ning kõik tahavad uut autot, telerit, riidehilpu. Ja igalt poolt korrutatakse, et see ongi normaalne. Elada lootuses, et kui siin saab kõik rikutud, küllap mõtleme midagi välja või kolime mujale. Idiootide kari. Mul on häbi olla Eurooplane.

22. aastaselt kirjutatud hüvastijätt

Kas naeratan enne surma? Mu tunne, et olen vana mees veel noores kehas, on üha tugevam. Vaatamata oma näilisele noorusele, võiksin istuda soojendava õhtupäikese käes ja kuulata hääli, rääkida jutte, milleks teistel aega ei ole. Kased laulavad õhtuses tuules ja mul pole kuhugi kiiret, on mälestus Temast ja silmad vajuvad kinni. Naeratus on huulil, tuul ühel hetkel enam ei hiili läbi kaselehtede ja on hää. Sekund hiljem on kõik endine selle Universumi jaoks. Aga üks mikrokosmos on kadunud koos oma tähesüsteemidega Musta Auku.

Ma tean, et ma ei nutaks ja ei kahetseks. Palju on olnud magusvalusaid igatsusöid, kevadvihmaseid hommikuid ja kodusolemise tunnet. Juba nüüd! Natuke hirmuäratav, et tavaarusaama kohaselt nii väheste aastate jooksul. Aga peavool pole kunagi olnud see, kus mina olen. Kui keegi jääb nutma, siis päikeseloojangu tulesurm meenutab igal õhtul mind.

Õhtks valmis sättides,
joonistatud kulmukaar ja miniseelik
tühjades pilkudes sidet otsides
teadmata et kedagi ei huvita
miski ja keegi
seepärast üksinda kirjutan homset
olles ikka veel noor
meeli köidab akt
ja raske on teadustada
kõik on korras sinnani
kus veel tallame õrnalt
üksteise õhukesi servi

Magan peale öötööd suurema osa päevast maha ja õhtul liigun urgastesse. Väikesed möödarääkimised sellest, et kellega või millega, kuigi see mind hetkel tegelikult ei huvita, tahaks juba ära, kuhugi hoopis kaugemale. Veeretan pihkudes väikseid kollaseid päikeseid meie päevadest ja tunnen närvilõpmetes seda soojust, mis Temast on jäänud mu kätele. Iga puudutus tuikab valusmagusalt, kui kevadise vihma käes jalutan mööda linna. Linnud laulavad ja tolm on asfaldi külge kinni kleebitud ning hingata on kerge, ilusad tüdrukud tulevad vastu ja ma vaatan nede silmi. Pruunid, rohelised, enamjaolt hallid, kuid pole neid ühtesid, mis vaatavad mind öösiti kompamisi ning tean, et ehkki olen mees ja mõte truudusest vaid ühele võib vahel tunduda raske, on see siiski minu jaoks ainuõige.

Puudel on järjest suuremad pungad ja rohi on muutunud juba värskelt roheliseks, puudu on see märja mulla ja äsjatärganud rohu lõhn, mida oskavad tunda vist vaid maalapsed, teistele jääb see tundmata, kuigi, kui väga linnainimesed me ikka oleme. Üritame linna ehitada parke ja väikseid muruplatse, üllast õlut juuakse ikka mättal ja kui kuskil tahetakse teha lageraiet, leidub kaine mõistusega aktiviste, et see peatada. Loodan, et meile ei jõua kohale ka iluaianduse totaalne vaimustus ja inimeste tung maale linnakorteritest. Üksikud võivad minna, see veel kõige hullem ei ole, kuid kui ehitatakse täis kõik jõeääred, metsatukkad, heinamaad, neid ühesuguseid modernseid maju, ei mahu see kõik siia lihtsalt ära. Ka eestalste arvu suurendamine üle 1,6 mljoni poleks mõistlik, pigem see 1,6 miljonit ongi see, mis on siin kõige enam elanud, nii et jääks ruumi ja õhku igaühele. See ongi Eesti eelis, et see on mahe ja siin on ruumi, kliima on parim, ei ole mussoone, El`Ninot ega tapavat palavust. Vahel sajab ja on hall, aga ka meie silmad on hallid ja mõeldud siin olemiseks, meie vaim on kohandunud siin elamiseks. Natuke rumalad on need, kes väidavad, et Indias või kus iganes on parem. Seal on ju 2 aastaaega- kui on tapvalt palav ja niiske ning Ganges haiseb ja haigused levivad meeletu kiirusega ning meeletu tolmune aeg. Ja inimesed on väikesed sädistavad ning tüütud pärismaalased, kes keskenduvad sellele, et sul nahk üle kõrvade tõmmata. Mitte, et eestalsed alati paremad oleks, kuid nende silma on hallid, see ongi kodune värv. Mahe hall, paekivi ja uduste heinamaade värv.

Seekordne tränaüritus on läbi saanud, ise ei käinud ja õnneks ei kohanud ka inimesi, kes seda kultuuritust kummardavad. Ats nägi, neil silmad nagu taldrikud, keemiat rohkem täis, kui mu labori sisu. Me eksleme vaid urgaste vahet, kus õhtud sulnid ja kergelt siivutud. Mulle meeldib juua, naudin erinevaid maitseid, kuid ei meeldi inimesed, kes joovad end nii täis, et kõnnivad mööda seinu. Nad ei kuula enam muusikat, ei vestle, vaid istuvad, jõllitades enda ette, või kõnnivad ringi, õlu üle klaasi ääre loksumas, väärikus minetatud. Väärikus, enese viisakas ülalpidamine, see on puudu, paraku. Mulle ei meeldigi juua üle oma normi, sest paras kogus on paras, et olla lõbus, aga veel väärikas.