Ma usun, et on äärmiselt oluline mõista, mis toimub Nokiaga. Nokia koondab, kärbib ja läheb peagi pankrotti. Parempoolse maailmavaate austajad hõõruvad seda Soomele nina alla ja toovad näiteks, miks sotsiaaldemokraatia meil ei toimiks. See on väga vale. Nokia ei lähe pankrotti, kuna seal on kõrged palgad ja sotsiaalhoolekanne, et riik tagab inimestele võimaluse pühenduda tööle ja mitte muretseda igapäevase leiva pärast. Nokia läheb pankrotti, sest selle juhid tegid väga, väga suure vea. Sel ajal, kui konkurendid said aru, et oluline eesmärk on tarkvara ja riistvara on vaid vahend, oli Nokia endiselt kinni oma suurepäraste omadustega riistvara taagas. Ja kuigi midagi arendati, ei peetud seda oluliseks. Ja siis hakkasid need nutitelefonid järjest tulema ning Nokiale jõudis kohale, et ta jäi natukene hiljaks. Seejärel tuli paar õnnetut ja kiirustatud jupstükki, mis ei kõlba ka kännu alla. Ja nüüd ei julge keegi enam Nokiat osta. Sest sel on mahajäänud relikti kuulsus. Loo moraal on see, et kõrgelt makstud juhid panid strateegia koha pealt pange. See võib juhtuda Tero Taskilaga, see võib juhtuda Sandor Liivega. Liive samas võib ennast kindalt tunda: põlevkivi antakse talle kamaluga ja soodsalt, elektrijaamad ja ülekandeliinid ehitas N-Liit valmis, nüüd vaid vaja kõpitseda, ning monopoli seisus on kindlustatud. Siin on ikka väga raske valesid otsuseid teha!

Kehva suusailmaga suvi edeneb ja öö astub kukesammu võrra taas pikemaks. Remondi/kinnisvara blogi sissekanne! Ka neljas korter on müüdud, uusi omanikke pole näinud. See on halb, nädala või paari pärast peaks algama katusevahetus. Ma usun, et nad on rõõmsad oma supersoodsa tehingu üle: 62 ruuduse korteri said nad 55 ruuduse korteri hinnaga. Kui küsisin maakleri käest, kust see 7 ruutmeetrit juurde tuli, ta ei vastanud. See selleks. Räägitakse, et vana maja renoveerimine on kallim kui uue ehitamine. Seda ma veel ei tea, aga tean, et uue ehitamine on, kui läbitud on projekteerimine, lubade, kooskõlastuste etapp, tunduvalt hõlpsam. Eriti frustreeriv on näha, et kui oled pannud uue seinaprussi ideaalselt loodi, jookseb see ülejäänud seinaga võrreldes väga, väga kõveralt. Ja saad aru, et mõistlikum on sul see pruss panna ka sama kõveralt kui oli välja vahetatud mädanenud pruss. Rõõmu ja muret on küllaga. Kaks ja pool nädalat on jäänud puhkuse alguseni. Julgen mõelda, et edenemine on olnud isegi kiirem kui olin planeerinud, sest ostmise hetkel panin paika plaani, et puhkuse ajaks oleks lammutustöö tehtud, nüüdseks on juba edenetud ka ehituse ja materjalide ostmise vallas. Tagumise toa aken on uuesti ette pandud (vähem kõveralt kui varem), tänase õhtuga saab ära vahetatud loodetavasti ka kogu mädanenud konstruktsiooniosa ning osaliselt on paika saanud ka soojustust, mis tuleb veel Soudal Flexifoamiga fikseerida. Siis saab tagumises toas lugeda tööd mõneks ajaks tehtuks ja siirduda ülejäänud ruumide soojustamise juurde. Seal peaks tegutsemine hõlpsam olema, kuna pole kahjustusi ja tsaariaegset pole Nõukogude ajal ümber ehitatud (loe: pole head asja sitemaks tehtud).

Viimasel ajal puistavad meie toredad tööandjad ajakirjandusse oma murekirju, et pole võtta töölisi. Otsa tegid lahti turvafirmad ning jaemüügi ketid. Ei ole tööle soovijaid, järelikult pole tööpuudust. Pakutav palk oleks suisa 350 eurot bruto. Teeme väikese arvutuse. Sa maksad üüri kahetoalise eest 200 eurot, kommunaale 150 eurot, et tööle saada ostad transpordipileti 20 eurot. Kulutad kokku ca 400 eurot. Su abikaasa töötab ka sarnase palga eest. Kokku saate siis tulusid ca 450 eurot. Suurepärane, siis jääb veel 50 eurot, et riietada laps/lapsed, osta toitu ning pakkuda oma järelkasvule täisväärtuslikku arengut (koolivahendid, huviring, teater jms). Kui sa aga tööle ei lähe, siis linn (Tallinn minu näites) ja riik hüvitavad sulle eluasemekulud ja sa saad toimetulekutoetust. Ja sul on võimalus teha mustalt juhutöid. Ehk siis töölkäimine ei võimalda äraelamist! Tööandjad ilmselt ütleks, et kärbime toetusi siis. Tulemuseks hüppeliselt suurenenud kodutute arv, kuritegevuse kasv ja sotsiaalsed pinged. Täna kurtsid järgmised tööandjad, et neil ei jagu spetsialiste. Vihula mõis ei leia näiteks köögitöölisi. Kas see oli vihje sellele, et köögitööline peab olema spetsialist? Ta peaks oskama kahte võõrkeelt, olema kõrgharidusega, ja seda kõike näiteks 350 euro eest kuus. Sel juhul, edu otsimisel. Kes üldse on spetsialist? Tööturu mõttes võin ma ennast nimetada spetsialistiks. Mul on magistrikraad Eesti suurimast ülikoolist reaalteadustes, aastane töökogemus erasektoris oma erialal, ülikoolist mitu aastat kogemust laborist. Samuti 3,5 aastat töökogemust palgatööl õpingute ajal. Täinedkoolitusi on omajagu, keskmine hinne päris kõrge. Palk, veidi üle eesti keskmise. Kui selle palga eest soovida soetada kinnisvara: normaalsesse piirkonda heas korras majja heas korras korter, saad sa 30 aastase laenu peale kahetoalise korteri. Teine variant: osta vana sara, pane sinna oma aega ja raha ja saad väiksema laenuga läbi. Samas kannatab palgatöö kvaliteet. Mis on minu jutu mõte? See, et kui tahate palgata spetsialisti, makske ka palka, mis võimaldab spetsialistil pühenduda 100%. Hetkel julgen väita, et mul on oma erialal ja ametikohal Eesti tööjõuturul kõrgeim võimalik palk. Äraelamist nii, et ei peaks muretsema oma eluaseme jms pärast, see ei võimalda. Seega oleme tupikus. Lihttöölisel pole mõtet tööl käia (Eestis mitte). Spetsialist valib kahe võimaluse vahel. Võtab keskmise palga vastu ja on pikalt silmini laenuori ja elab Lasnamäel. Teisel juhul võtab palga vastu, annab endast miinimumi ja rügab kõrvalt, et saada endale normaalne eluase ja ehk kunagi pühendada end ka tööle ja enesearendamisele. Kõik see on vaid minu arusaam maailma asjadest ja ehk on tõesti liiga palju tahetud, et Eesti oleks kõigile elamisväärne riik, kus töötaja saab endale lubada mõistlikku eluaset ja kasvatada üles lapsed, kes on saanud piisavalt vanemlikku hoolt ja kel on võimalus olnud tegeleda oma hobide ning huvialadega. kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõele. On meeldivaid tööandjaid (kasvõi minu tööandja) ja olen kindel, et samalaadsete erialaste oskustega töötaja saab näiteks Skypes minust kaks korda enam palka.

Mina, ühe miljöö aladega tegeleva ameti amtenikule: "Kui tõenäoliseks Te peate, et meil õnnestub leida projekt antud hoone kohta ja veelgi enam, seal projekti peal on üksikasjalikult toodud korstnapitsi joonis koos mõõtudega ning kivi jaotusega?" See oli minu küsimus tema kirjale, kus oli toodud, et umbes 50 aastat vana korstnapits ei ole algupärane. Nõustun! Aga kui sealt edasi tuli soovitus otsida üles vana projekt aastast 1890 umbes, ja et seal projekti peale võiks olla toodud täpne algupärase korstnapitsi kuju ja mõõtmed, ajas see mul kopsu üle maksa. Ja seetõttu jääme ka korstnapitside koha pealt toetusest ilma. Sest mõistlikum on laduda uued ja kenad oma jõududega ja toetusega mitte jännata. Ja katuse katte vahetuseks on vaja välisviimistluspassi, mis vastava määruse järgi annab soovitused vaid fassaadi värvilahenduseks. No mida! Ja ega naabritel asi parem pole. Nõukogude ajal paigaldatud akendele peavad nad otsima algupärased hinged. Meetri pealt vaadates ei suuda minu silm vahet teha, millised hinged seal on ja natukene kaugemalt ei suuda ma enam tuvastada, milline on tsaariaegne ja milline Hrustsovi aegne puitaken. Üks hing 60 eurot tükk, ühele aknale 4 hinge. Selle raha eest saab uue ja hea plastikakna. Restaureerimisnõuetega ei maksaks lolliks minna, kui üks aken on 100 aastane ja teine 50 aastane ja need näevad väga sarnased välja ja pärast restaureerimist kestavad veel teist samapalju, siis milleks torkida? Ahjaa, üleaedne sõidab Land Crusieriga, kui irooniline see on:)? Tegelikult tunduvad toredad! Kui ülemine naaber suudaks veel omale lõpuks WC poti paika sättida ja saaks maja nurga all oleva s*taaugu ära likvideerida lõplikult, oleks ikka väga hea juba!

Suuuuur töö on tehtud, teine konteiner sai täis ja laepealne saepuru-lubja segust ja šlakist puhtaks. Aga seda tuleb ilmselt veel. Vahepeal on ka köögist põrand välja saanud ja olen aru saanud, et ehitusettevõtted ja materjalide müüjad, on üks suur sullerite kamp. Kui sa lähed poodi ja ostad paki vahtplasti EPS Silver 60 hinnaga 47,80 ja saad veel kassas tänu kliendikaardile rõõmsalt 5% alla, oled ikka petta saanud. Lase oma tuttaval, kes tegutseb ehituse valdkonnas, teha projektimüüki hinnaküsimine, ja talle tehakse 35% hinnast alla. Ja seda müüb ka veel kauplus vaheltkasuga. Siit edasi järgmine samm: las see tuttav ostab kauba enda nimele, seega saab ta sellelt käibemaksu tagasi arvestada. Tuttav võtab endale 10% teene eest ja sina saad kauba hinnast veel 10% alla. Sääst kokku 45%. Minul natukene on moraalselt kesine tunne. Petad riiki jne. Siis mõtlen kogu sellele korruptsioonijamale, mis pidevalt pinnale ujub, mõtlen riigikoguliikmetele, kes istungitel kohal ei käi ja kelle palgast minu niimoodi kokku hoitud raha ei kata kütusehüvistiski, aga mulle tähendab näiteks võimalust käia hambaarsti juures aastas korra. Ja mul ei ole enam dilemmasid. Ja firmad petavad veelgi suuremalt. Kui olin saanud kokku katusefirma projektijuhiga, tehti mulle 2 pakkumist. Üks x euro väärtuses, teine pakkumine 15% soodsam ja materjali vormistame nii, nagu see oleks meil olemas olnud. Lihtne! Ühesõnaga, asi on sealmaal, et käib suurem materjali ostmine ja soodsaima skeemi valimine. Seejärel käib üks suur kokkuleppimine ja läbirääkimine ja varsti peaks hakkama soojustust paigaldama. Korstnapitsid otsustasime ka ise laduda. Aga kogu selle töö ähvradab ära rikkuda see, et neljas korter on endiselt müügis, kuigi lootust oli, et uus omanik, kes tahab rahaliselt kogu selles trallis kaasa lüüa, on kohe-kohe olemas. Siin oli kunagi pliit soemüüriga Ja siin pole 20 m3 saepuru sodi. Seda kõike vaid 41 ruutmeetrisest korterist Keerulisemat sorti kandvate talade-sarikate konstruktsioon. Keemiku loogiline maailmanägemine aitab ka siin. Väike PS T-le Raplamaa metsade vahele, kes K sõnul mu blogi loeb: "Fuih, paha maastur, paha!":)