Lugesin Richard Säägi sõjamälestusi Eesti Leegionist. Paljud mobiliseeriti, kuid paljud läksid vabatahtlikult Kolmanda Reichi relva alla, et kaitsta oma maad veelgi rängema okupandi eest, kui seda olid natsid ise. Ei suudagi ette kujutleda seda hirmu, kui kükitad kaevikus ja su pihta antakse kõigist torudest, mida relva ja küüditamise ähvardusel vene orjad olid valmistanud. Just nimelt orjad, sest Stalini-Lenini jaoks polnud inimesel väärtust. Miljonid käisid läbi vangilaagritest, ilma kohtuprotsessita, pelgalt kuna "revolutsiooniline südametunnistus" ütles Julgeoleku Organi töötajale, et himustatud naise seaduslik mees on kindlasti spioon, diversant ja agitaator. Leegioni mehed üritasid meid kaitsta selle diktatuuri eest täpselt nii, nagu on õige-nii, et kodumaa jääb selja taha, mitte aga püssitorud eestlaste poole. Ma ei suutnud hästi uskuda, kui nägin Värska kesklinnas mälestuskivi Punaarmeele kui vabastajatele. Tallinnas on mälestusmärk Endel Puusepale, kes uurimistöö andmetel pommitas Tallinnat ja Helsingit. Pommitas Tallinnat, kui siin enam Saksa vägesid polnud, olid vaid tema rahvuskaaslased. Oli minu vanaema, kes kirjeldas sellest ööst vaid üht stseeni:eelkooliealine laps hüüab "häile,häile". Liialt noor, et osata hääldada "rrr"-i, kuid selles maailmas piisavalt tark, et teada, mis kannab endas surma. Hetk hiljem tulid süütepommid... Ja endiselt ei mälestata meil vääriliselt Leegioni mehi. Et aru saada nende ideest, tuleb kujutleda vaid seda, kus oleksime oma arengus praegu, kui meid poleks "vabastatud". Oleks vaid olnud rohkem selliseid mehi, sakslaste usaldus ja seega nende poolne relvaabi, liitlaste poliitiline järeleandmatus Stalinile...

Hoolimata iseseisvumisest ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest, ei suuda selle impeeriumi õigusjärglane endiselt loobuda mõttest, et väikestel puudub õigus olla iseseisvad. 20.-40. aastatel üritas avalikkuse silmis idanaaber vähemalt sõbralikku nägu teha ja pakkus oma "abi". 21. sajandil on ta sellestki loobunud, rünnates meid sõnadega pidevalt. Kui keegi kahtleb Eesti kaitsevõime vajalikkuses, tasub mõelda, milline oleks Venemaa käitumine meiega, kui meil puuduks kaitsevägi. Kaitsevõime tähendabki seda, et me ei lase endast üle sõita ja kui tuleb reaalne sõjaline konflikt, ei saaks vallutajad end kuskil turvaliselt tunda, sest igast majast, igast metsatukast tuleks nende poole surmakuul. TÜ ballil pidas EÜS-i esimees kõne, mis rääkis ajakirjanduses sõna saanud noormehest, kes ei kavatsegi ajateenistust läbi teha. Aadeteta, millegi väärtusliku poole püüdlemata, tahtmata endale pärandatut hoida, sellisel elul pole mõtet. Surra teades, et oled kõigest kõravle hiilinud. Mu ümber on mehi, kellega koos tulime kaitseväest, vajaduse korral on meil vaja vaid relvi, ja Sinimäed korduvad taas. Sest Sinimägesid ei suudetutgi vallutada.

Eestlane armastab oma maad, kuid siia on siginenud liialt palju orjamentalideediga sootuid olendeid, kellel on kõigest ja kõigist ükskõik. Neid huvita, et oma prügiga risustavad nad seni puhtad metsad ja teeääred, raiuvad maha kõik väärtuslikud metsad, sõidavad teisi surnuks, peksavad ja hävitavad teiste loodut. Kas nad pole harjunud vastutama, kuna nad on ootamatult saanud omanikeks või toimub evolutsioon taas ahvi suunas? Kaitsevõime tähendab ka selliste korrale kutsumist. Et jääksid puhtad metsad ja jõed...