Üks pruunide silmadega tüdruk magab mu ühikavoodis, väsimus pikast tööpäevast, tal magamata öödest. Istun ja kuulan ta rahulikku hingamist, läbi seina on kuulda poksikaaslaste kolistamist ja juttu. Õhtu Tartus, mitte millegi poolest eriline, aga samas ei vahetaks seda millegi vastu. Tunnen ta hingamisest, kui kaugel ta minust tegelikult on, ja tajun oma üksindust, hoolimata ta soojast kehast vaid käesirutuse kaugusel. Homme on päev täis loenguid ja labor oma lõhnade ning eksperimenti mõjutavate pisiasjadega. Mitte millegi poolest eriline päev, kuid ei tahaks seda ka millegi vastu vahetada, sest õhtul sõidame sellest puust linnakesest minema. Koos!

„Ja mind ei jahmatanud mitte niivõrd tema ilu, kuivõrd uskumatu, seninägematu üksindus tema silmis.” Bulgakov, „Meister ja Margarita”.