Pää huugab magamatusest, hommikul kell kuus läbi Tartu ühika poole, tühjad tänavad, vaid tänavapuhastusauto ja postiljonid. Inimeste uned tilguvad akendest tänavale. Tilks-tolks, meenub enda uni sellest ööst. Alguses oli lõik sellest, kuidas Tondipüüdjad peavad mingi bürokraatliku jama pärast kõik tondid vabaks lastma, nii kurjad kui süütud kotermannid ja majavaimud. Edasi hüppas tegevus tuppa, voodisse, kus olin koos oma neiuga. Seksi ajal muutus ta luukereks, tahtsin karjuda, kuid avatud suust ei tulnud isegi hingeõhku. Ärkasin, kuid see ärkamine oli vaid osake unenäost, sest kõik kordus. Üritasin jälle karjuda, aga oli täielik vaikus. Seekord ärkasin tõeliseslt. Niivõrd kui see maailma siin üldse on tõeline. Kumb on suurem tõelisus, kumb on tegelikult uni. Huvitav, mida ütlekisd psühhoanalüütikud selle kohta. Kui üldse keegi seda blogi loeks, võiks jätta post scriptumi, et kui mõni Freudi järgija seda näeb, võtku ühendust. Hmm, paraku ise kirjutan ja ise loen. Enda rõõmuks. Kas lunastuseks, või haletsuseks? Kindlasti mõlemat! Mõtlen sellele varahommikule ja kõhedustundele peale ärkamist. Kuulan Nirvanat: My girl ,my girl, don`t lie to me, tell me, where did you sleep last night. Hämmastav, kuidas pisiasjad kujundavad meeldejäävaid hetki. Just õige muusika , õigel ajahetkel, sobival momendil sadama hakkav vihm või stseen tänavalt. Ära valeta, ütleb Kurt Cobain, mees, kes enda tappis. Vähemalt endale ta ei valetanud. Ei valetanud elu elamisväärseks.