Hommiku olles ja loengusse minnes mõtlen, toolil istudes ja valemeid tahvlil jälgides näen inimesi, kes kirjutavad sõnasõnalt, mida neile öeldakse. Võõrastav on tunne, kui näen tüdruku vihikus perfektset konspekti, joonlauga tehtud graafikuid. Kuulen ta päevaplaani sõbrannadevahelisest jutust. Nii kindel oma väikses maailmas:õpingud, tulevane töö, 7. aastane suhe ja peagi saabuv keskklassi abielu. Sõbrannad üritavad tahtmatult oma jutuga üksteist üle trumbata, näidata, et nende elu on paremini korraldatud, nende konspektis on rohkem markeriga allatõmmatud definitsioone. Vaatan seda pealt ja tahaks selle idülli lõhkuda, tahan, et tuleks sõda, pandeemia, nafta lõppeks homme, et poleks enam ettemääratust. Oleks adrenaliin eluvõitlusest. Saaksin olla võitleja. Mitte aeglaselt surma poole liikuv liha...