Väiksena, kui vahel väga halb oli, tahtsin juba lõuna paiku, et tuleks öö, mil saaks magada mustas sügavikus ja kõik mured unustada. Voodis oli alati hea tunne, kuid kuskil tuikas teadmine, et see pole pääsetee, tuleb pettumuste rohke hommik, kui ärkan, ja on endiselt halb.

Enam mul nii ei ole, nüüd tean kogu aeg, et pääsu pole...

...palju mul paluda pole ju õigust
ehk vaid natuke selgust ja tõde,
et panna taas paika oma kadunud sihid
sest enam nii edasi minna
pole mul jõudu...