5.50 hommikul. Toa õhk on nii paks, et kui visata kirvega uksest sisse, jääb see õhku rippuma. Muidugi mitte otsesõnu. Veel 10, ei juba 9 minutit, keegi köhib ja keerab külge, aimamata, kui varsti saab see unenägu tema peas järsult läbi lõigatud. Mõtlen talle ja sellest, kuidas oleks ärgata, ta keha mu kõrval, lesida lõunani voodis ja käia hiljem koos turul odavaid poolmädaseid nektariine ostmas. Üks alati ülikonas mesinik müütab oma mett, ta olek on nii kurb, et tahaks alati osta, kui oleks raha, või öelda rikastele, kes ostavad kokku liha ja juustu, et ostke.

Viimased pildid silme ees, saabaste sammud koridoris ja sügav hingetõmme enne hüüet: ÄRATUS!

Üks päev veel, juba 10 kuud on nii möödunud ja väga vähe jäänud. Tahaks juba lõppu, kuid samas võiks see edasi kesta. Alati voodisse lesima jääva venelase raputan ülesse ja ütlen talle, et aeg jookseb, liiguta. Ta silmad on vihkamist täis. Kas selle pärast, et minu riik viis tema esivanemate jaoks nii tähtsa kuju uude kohta, või et rikkusin tema une. Tean seda fraasi: posle armi. Huvitav mõelda, kas mõni mees, kellega probleeme oli, otsib mu üles ja annab peksa, kuna sundisin teda koos teistega tööle.

Kell on 6.10, kompanii kasarmu ees rivis, laadaplatsil oleks ka vähem tõmblemist ja kisa, aga keegi ei viitsi enam keelata, sest varsti on see läbi. Tuleb uus suvi, tuleb uus aasta kusagil mujal. Aga mälestus vestlustest kell 3 öösel kuulipilduja taga vahis olles ei tuhmu. See ongi see sõduriks olemise romantika. Et need elamused on liiga kirkad, mehised, et need unuksid. Ja kahju on mul neist, kes kõrvale viilivad, 2/3 jääb see läbimata, see, mis paneb tajuma oma võimeid, avab silmad. Aga ma ei taha ikkagi kedagi tappa. Vastuolu..., mis saab edasi?