Tuleb välja, et selle seina kohal oli tala ja et see tala on kandev. Ja sellega ristuv tala ka. Iga päev õpid midagi uut. Kui Elektrilevi küsib kolmefaasilise pingesüsteemile üle minnes 1800 eurot, on täiesti normaalne, et ta küsib 7 amprit juurde ostes (ühe ampri hind 110 eurot) ja kolme faasilisele süsteemile üle minnes 850 eurot. Ma ei saa nende hinnapoliitkast aru, aga pole hullu. Need lisaamaprit kuluvad ära!

Seisin õhtu päikeses Nõmme raudteeperroonil ja ootasin õhtust rongi. Naeratasin endamisi, sest oli hea. See hetk oli ikka kuradima hea, tulla tegemast midagi, millest olen unistanud mitu aastat, ja kõndida päikese poole vanal mureneval perroonil. Ja mõtlesin, kas kõik on hästi ja nii peabki minema? Tahaks olla jube tähtis mees, kergelt tüse ja rahulolev, päikeseprillid kuklas ja märkmik käes. Samas tahaks vaikselt jõekäärus lesida ja tuult kuulata. Sain aru, et endiselt ma veel üritan kuhugi jõuda, samas tahaks vana mehena piipu teha ja küdeva pliidi all tukki sättida, selg akna poole, kus ulub tasakesi sügisvihm. Tahaks ja tahaks, vahel on hea, vahel halb, veel jaksan mõelda ja unistada, järelikult on ikka pigem hea kui halb.

Meri kutsub taas. Hoolimata raha vähesusest, on ostetud edasi-tagasi lenuupiletid ning kinni pandud kaks kohta cruise in company etapile juuli lõpus-augusti alguses Cadizist Lissaboni. Huvitatud saavad vaadata STA Estonia lehelt, millest käib jutt. Hoolimata sellest, et nüüd tuleb valida, kas loobuda küttest või põrandast enda remionditavas korteris, hoolimata sellest, et meenutus merehaigena külma tuule käes 12 meetrises jahis tekitab kõhus õõnsa tunde, ootan ikkagi huviga, mis saab sel korral. Minu nägemus on lihtne: Hispaania rannikul, Atlandi ookeanil, suve päikese all, saab olema idülliline puhkus kogu sellest remondi möllust. Kui ma juba siin olen, paar sõna remondijuttu kah. Puupliiti enam ei ole. Kõik! Päeva tarkusetera: "See, et sa oled analüütiline keemik, ei tähenda, et sa ei peaks keemiat teadma." Õnneks ei öeldud seda minu kohta. Ega kellegi kohta, mõtlesin ise tasakesi.

Kell 7:25 Kalamajas: "Aga kus te olete, autojuht ei saanud teist aru?" Mina: "Ma sain ta venekeelsest jutust aru, et ta on oma konteineriga jah kuskil." Neiu telefonis: "Aga kas te siis tulete vastu?" "Ma ise ei tule, aga mul naabrimees tuleb!". "Autojuht ei näe kedagi!" Helistan naabrimehele, kes juba 15 minutit ootab konteinerautot: "Kuule, kas sa siis ei näe seal ühte 20 tonnist masinat?" "Kuule, on jah, ma ei märganud, tõstsin lillepotte eest ära." Ma ei tea, kuidas saab 20 tonnist veoautot oma maja ees mitte märgata, aga see selleks. Tuli konteiner, loopisime täis ja krt, väikseks jäi. Suuremat ka poleks saanud, sest sellegagi olevat autojuht 1,5 tundi kinni istunud. Ise ma muidugi ei viitsinud 7:30 Nõmmel seda metallikolakat vastu võtta ja palusin Nõmme naabrit, seega ei tea, kuidas nad sealt välja said, aga rööpad olid aukartust äratavad. Ja pinnas, nagu selgus siis, kui pliidiplaadi aknast õue viskasin ja see 0,75 meetri jagu pinnasesse tungis, päris rammus. Aastakümnete pikkune kultuurikiht. Ma ise pole küll eriline golfimuru fänn, aga see seal ületab ka minu hea maitse piiri. 1000 ruutmeetrit Tootsi peenart. Aga üldiselt oleme saepuru plaati lahti kangutanud, saepuru kottidesse pannud, veel plaati lahti kangutanud ja veel saepuru kottidesse pannud ja jõudnud sinnamaale, et vaid natukene saepuru plaati ja saepuru veel. Aga tagatoas on seinte avamise käigus välja tulnud kunagiste veranda akende postid, mis annab aimata selle maja kunagist ilu. Kuigi mõnes mõttes vääriks see kõik taastamist, on seda meie väikese korteri jaoks liiga palju. Ja vaevalt ülejäänud kolm naabrit selles kaasa lüüa sooviksid. Sest see kõik vähendaks nende talvist kasutuskõlbulikku elamispinda. Asukohaga olen endiselt väga rahul. Logistiliselt väga hea asukoht, elektrirong ja bussiliinid paarisaja meetri kaugusel, tööle minul jalgsi 22 minutit, samas rohkem maal olemise tunne kui mu Märjamaa maja hoovis. Kui nüüd saaks veel katuse ära vahetatud!

Kunagiste veranda akende postid.

Nurk, kus on aastaid sisse sadanud, kuna keegi pole taibanud korstna ümbrust plekiga veekindlalt kinni valtsida.

Vasakul on üle sajandi vanune laudis, paremal pool aga kunagine kahekordne veranda, mis on kunagi kinni ehitaud. Kasutatud puitmaterjali kvaliteedivahe on väga suur. Üle sajandi vanune laud on endiselt väga heas korras.

Jätkame samal lainel. Hoolimata kohutavast nohust, on Nõmme kodu lainel taas uudiseid. Ma ei tea, mis selle aastaga on, et ma kõik viirused järjest üles korjan, kuid olen kolmandat korda haige sel aastal. Seda on palju mu viimaste aastate taustal. Täna oli kokkusaamine pottsepp/korstnapühkijaga, kes rääkis seda, mida kartsin. Korsten, mille külge tuleks ahi, ei kannata enam elada ja tuleks välja lõhkuda. Kuna raha on vähe, on uue korstna ladumine ebameeldiv lisakulu rahaliselt, samuti ajaliselt. Paremas korras korstnajala külge aga ei julge ahju teha, kuna seal all pole kandvat seina ning magamistuba jääks kütteta. Nüüd olen valimas mitme erineva variandi vahel. Laduda uus korsten ja ahi; paigaldada pelleti keskküttekamin naaberkorteriga kahasse; paigaldada pelleti õhkküttekamin vaid meie korterisse või siis õhk soojuspump. Igal süsteemil on mitmeid plusse ja miinuseid. Kui arvestada seda, et talvel oleme enamuse nädalavahetusi linnast ära, ei tundugi ahi kõige sobivam variant, arvestades veel juurde ka selle aeglast sooja välja andmist alatest kütmise hetkest ja ülekütmise ohtu. Mõtleme veel. Hetkel oleme uurinud ka niiskuskahjustust lagunenud korstna juurest ja leidnud mingi seene. Pole kukeseen, loodetavasti mitte ka vamm. Aga osa konstruktsiooni tuleb välja vahetada. Laupäeval ja pühapäeval on oodata paari abikätt ja siis loodaks kogu seina ja lae saepuru plaadi ja täidise konteinerisse saada. Siis veel lammutamist natukene ja ehk saab otsast ehitama hakata.

Teine remondiblogi sissekanne! Vahepeal on juhtunud paar pisikest imet: me saime võtmed kätte, maakler tõi oma lubatud liitrise rummi ära ja tädi on oma asjad ka suuremalt jaolt ära koristanud- meie kuuri alla. Nüüd on meil vaba voli lammutada, mida oleme kolmel õhtupoolikul ka kasutanud. Tulevases magamistoas on ahi välja lõhutud, millega piirnevast seinast tuli välja paar ruutmeetrit asbestmatti. Oleme hakanud seintest maha kiskuma ka sulnist saepuru plaati, millele järgneb must laudis ning saepuru. Nii et seina jäävad vaid välisvoodri lauad. Selgeks on saanud ka see, et soojustuseks saab olema vahtplast, kuna niiskustehniliselt on see kõige ohutum- villale aurutõket ei saa korralikult paigaldada, kuna naabrid ei soojusta. Tuleohutuse seisukohalt tuleb kõik seinad krohvi alla saada. Täna õhtul leidsime siiski ka esimese pikemaajalise niiskuskahjustusega koha korstnajala juurest, kust on ilmselt aastaid sisse sadanud. Esialgu see meid verest välja ei löönud. Hämmastavalt kaua läheb aga firmadel katuse vahetuse hinnapakkumise koostamiseks. Kaks nädalat ja vaid ühest kohast on vastus, nõutav rahasumma muidugi tunduvalt suurem kui loodetud. Vahepeal sai käidud Tartus koolitusel, laaberdatud Noti ees varahommikul, nuusutatud akadeemilise vabaduse hõngu. Kuid ei, mind ootavad truult kaks Agilenti HPLC-d ja 5 ppm tasemel lisandi määramise meetodi väljanuputamine. Kui aega jääb.

Meeleolu kah: http://www.youtube.com/watch?v=XxRIRaMDayc&feature=related

Olen viimasel ajal palju mõelnud oma eluviisi peale. Kas säästev taastamine ja retsaureemine võiks olla minu elustiil. Eile käisime korterit vastu võtmas ja silmitsesin vanu põrandaid. Osa minust tahaks selle kõik üles kiskuda, prügimäele saata ja asendada millegi uuega, mis oleks sile ja korrektne. Teine pool minust lepiks nende laudade kõveruse ja ilu(vigade?)ga. Üks selle valdkonna mees on öelnud, et sirged seinad ja siledad pinnad on inimestele, kes on seesmiselt katki, nad ei suuda elada ruumis, mis on samuti veidi konarlik. Inimene, kes on sisemiselt rahul ja kooskõlas, võtab ennast ümbristevat ruumi loomulikuna ja suudab andestada need mõned konarused ning eelistab välisele siledusele sügavamaid väärtusi. Nii, nagu õige mees ei jäta oma naist, kui aeg vajutab ta näole mõned kortsud, sest need annavad vaid sügavust kooskäidud teele, ei pea kõike ehedat ja väärtuslikku asendama odava (vahel ka arulagedalt kalli) plastiga. Ehk hakkab ma liikuma sisemise rahu suunas.