"Tomas, millest sa praegu mõtled?"
"Ma mõtlen sellest, kui õnnelik ma olen!" ("Olemise talumatu kergus")

Selle linna räpased tänavad pole veel omaks saanud, sügise saabudes tugevneb igatsus ühe teise, aeglasema ja noorusliku linna tänavate järele. Kõverate selgadega vanad naised astuvad trollide pealt maha, turukott konksus sõrmede otsas. Sõidan tööle ja üritan aru saada, kas ma olen õnnelik? See siin pole veel kodu, vaid magamise ja töötamise koht, liigun mööda kindlaid koordinaate, sest suure osa sest linnast on hõivanud autod ja lärmakad turistid. Kõik nad ajavad ühtemoodi tossu välja, kes tubakast, mis naftast. Tartu vanalinn on alati tartlaste päralt, Tallinn on aga tarbeese, mis kuulub turistidele ja büroost koju ning Stockmanni paterdavatele tähtsa näoga kontoritibinatele. See linn on nii täis kõike, et samas on ta minu jaoks veel?! nii tühi. See linn sisaldab palju tühja massi, täidet, mis ei anna juurde väärtust, vaid üksnes maksumaksjaid ja tarbijaid. Kõik need mäed, mis tegelikult ei anna midagi linnale juurde. Tallinn ei ole tegelikult Tartust suurem oma kvaliteedi poolest, ainult tühja massi poolest. See tühi mass sõidab hommikuti tööle, istub ummikuis, hingab sisse ikka ja jälle sedasama vingugaasi, ja ma näen tühjust.

Tahaks tegelikult ära, kuhugile. Jälle hakkab kummitama see tunne, mis oli gümnaasiumi lõpus. Olen siin, aga samas ei peaks olema, aga kus peaksin olema, veel ei tea. Tollal sain teada, et peaksin olema Tartus. Aga nüüd?

Või on see tunne üksnes sellest, et Tema on hetkel mujal? Samas, ega koos olles pole midagi teistmoodi, töönädala lõppedes tahaks siit põgeneda. See meeletu lärm, mõtetu tõmblemine mitte kuhuig jõudmisega, närvilisus ja tõusiklikus. Paduintellektuaalid ja kunstnikud ajavad mind närvi oma lillejutuga, mis kunagi mitte kuhugi ei vii. Ehitajad on nii tühise maailmavaatega, et tekib küsimus, miks nad üldse hingavad, teismelistest-peopanijatest pole mõtet rääkidagi-mõttetu mula ja mämmerdiste kari. Ja siis võngun mina seal vahepeal ja otsin oma kohta. Kardan üksindust, samas väsin suhtlemisest. Mis edasi?

Tabasin end mõttelt, et uus majanduslangus, mille tõenäosus üha suureneb, oleks vesi mu veskile. Langevad ehitusmaterjalide hinnad, samuti kinnisvara hind. Mina võidan, sest soodsam on maja renoveerida, samuti on soodsamad Tallinna korterid. Langevad toidu-, kütuse- ning rõivaste hinnad. Inimesed muutuvad rahulikumaks ning idioote, kes maksavad suvel 3 eurot punasesõstra kilo eest, jääb ka vähemaks. Tulgu söögu mul tasuta põõsad tühjaks. Pealegi, töötan erialal, mille toodete tarbimisest inimsed ei saa loobuda: suure osa kontserni portfellist moodustavad just geneerilised ravimid, seega võiks masu jällegi kasulik olla, kuna kallimate originaalravimite jaoks ei jätku raha.

Nii et MASU 2, ootan sind!

Krdi põlvevalu. Nüüd, kui treeningkoormused langevad, tuleb hull põlvevalu. Valu, mida pole mul olnud juba tükka aega ja ähvardab kogu selle aasta, mil ma olen maratoniks valmistunud (vahel paremini, vahel halvemini), lihtsalt seenele saata. Pettumus.

Vähemalt maja peal asjad liiguvad. Nüüd, kus olen ära otsustanud, et võtan seal asjad käsile, et teha sellest midagi suvekodu laadset mõneks järgmiseks aastaks, sest töö ja potentsiaalsete laste kõrvalt on mõtetu üldse üritada mõnda lagunenud metsatalu üles vuntsida. Liiatigi kui esimesed neli aastat ööbid seal telgis ja tegeled vaid niitmise ja võsalõikamisega. Märjamaal seda probleemi pole, sest see on igatepidi elatav juba praegu ja iga tegu muudab kohe tuntavalt elukvaliteedi paremuse poole. Märk on maha pandud ja järgmine suvi saab seal ka saun olema. Küll tavalise kerisega, aga küllap kunagi tuleb ka kuhugi suitsusaun ja põhumaja metsade vahele.

Seniks veel. Kas vana paekivist soklit krohvida tsement- või lubimördiga, milline segu sobib korstnapitsi krohvimiseks, kas 15 cm diameetriga valatud post kannab ühekordse maja raskust? Palju küsimusi ja vähe aega ning raha.

Tema läks ära, kuueks nädalalaks Kölni ja Bonni. Ma lähen varsti külla.

Tööl on tore, eriti ei viitsi pingutada ja olen loomulik, sest kõik saab kenasti tehtud niigi. Muud asjad on tähtsamad.

Ma ei teagi, kas see on spordiblogi sissekanne või võib selle "inimesed, mis teil viga on" sissekande alla liigitada. Eilne pilt Kopli kalmistupargist: kaks umbes 25 aastast inimest; mees, rullis nokaga, lükkab lapsekäru Kõrval käib suitsutõmbav, üle nabapluusi lotendava keskkohaga naine, miniseelik seljas. Kohutav, teine eesti kargas näkku. Teine pilt meie elust siin maal. Veritseva näoga parmud vedelevad maas, umbes 15 aastased nokastanud tüübid tatistavad tänaval ning kõige selle üle vaatab Land Cruiser oma tuledega, pekine jõmm roolis. Imehead kontrastid, võib öelda, et elan huvitaval maal. Kolmandaks huvitab mind see, kas naistel ongi oma meestest ükskõik. Lihtsalt vaadatakse pealt, kuidas juuakse, jubedalt juuakse, arulagedalt, kõike unustavalt. Ka muidu korralikud inimesed, igal õhtul paar õlut, nädalavahetusel silmini täis, nii täis, et püksid lasevad ka täis. Nad kõik on ju minu inimesed, eestimaalased. Kahju. Paljud naised joovad ka, ennasthävitavalt. Ma tahaks karjuda, et kurat naine, sa pead sellele rahvale kunagi lapsed sünnitama. Seni karjuks vaid enda naise peale, õnneks pole vajadust.

Jooksime poolmaratoni. Aeg mul 2,05, keskmine pulss 164. Järeldused sellest: jalgu tuleb rohkem treenida, tuleb teha tempotreeninguid, et harjuksin tempot hoidma ja suudaksin hoida. Kuid maraton 4 tunniga tundub natukene liiga suur ettevõtmine. Läbi jooksen kindlasti.

See maja, see pagana maja ühes alevis, mis mul on, sellega peaks midagi ette võtma. Korda tegema või ümber lükkama. Ilmselt ikka korda tegema. Soojustama, sauna ehitama, endale ja Temale, emale ja miks mitte ka õele nädalavahetuse kokkusaamise kohaks.

Kuri ja kriitiline.