Õhtu Kalamajas, linnud laulavad akna taga, kastan on rohelise müürina minu ja kärarikka linnasüdame vahel, üle väikeste majade paistavad üksikud vanalinna tornid. Korteris on täielik segadus, kogu aeg ja raha, mille olin planeerinud korteri kordaseadmiseks ja mööbli ehitamiseks, on kulunud reisimise peale siin- ja sealpool piiri. Nüüd käin juba tööl ja elan elu, millest unistasin vaid mõned kuud tagasi. See kõik pole veel päriselt kohale jõudnud. See, et ma ei pea tasakaalustama õpinguid 24 tunniste vahetustega palgatööl, kus ma olen istuv eikeegi. See, et ma ei pea tegema eksameid, koduseid ülesandeid ja kirjutama juhendajale, et miks ta mu tööd ei loe. See, et nüüd saan ma keemiaga tegelemise eest palka. Palka, mis on kaks korda suurem, kui Kaitseliidu tööl. Tegelikult elan ma väga head elu, aga alati ma seda ei märkagi. Õnn kipub kaduma argiaskeldustesse ja seiklustesse, vahel tuleb aga korraks istuda ja kätte jõudnu ning möödanikku vajunu üle mõtiskleda ja rahulolevalt noogutada: "Kõik on länud hästi ja tegelikult ma olen olnud tubli!".

Kes ei riski see kokpitti ei küüri!

Mõte lõpuaktused üle lasta ja minna 7 päevaks purjetama marsruudil Tallinn-Kiel (tore Saksamaa merelinn), tundus juba alguses ahvatlev. Kui olin aru saanud, et päevaraha ning tagasilennu piletid on mul võimalik endale soetada, oligi otsus tehtud. 11. juuni veetsin lennusadamas ja laadisime 12. meetrisesse St Iv väga palju toitu. Sest tegelikult peab sellest jätkuma 31. augustini, sest just nii kaua on põhimeeskond merel meiesuguseid algajaid koolitamas. Õhtul heiskasime valged purjed, mida nimetati groodiks ja genuaks. Meie jaoks olid need ikkagi vaid purjed. Kästi tirida erinevaid nööre ja köisi, mida kapten ja vanemabi nimetasid kas otsteks või sootideks vms. Aga algus oli paljutõotav, sest meri oli ilus ja kulgesime lahedalt.

Siit edasi läks asi kurjemaks. Selgus, et merel võib ka suvel oli tige tuul ja külm vihm ning selle tulemusel ka merehaigus. Minu merehaigus möödus oluliste oksendamisteta, aga K toitis küllaltki intensiivselt kalu, nii et sel aastal on priskeid räimi oodata! Meie purjetamine vastutuules (krüssamine) venitas distantsi Gotlandile tunduvalt pikemaks ning jõudsime kohale 2 ja poole ööpäevaga (positiivse stsenaariumi 1,5 ööpäeva asemel). Ja kuigi kindel maa oli jalge all kallis ja kraanikausis sadamas pead pesta oli tore, tõstsime purjed pärast viite tundi Gotlandil ja sõitsime edasi Kieli poole.

Lühidalt võib öelda, et ilm oli endiselt kehv suurema osa ajast (tugev vastutuul, elik purjetajate keeli litakas vastu nägemist), lisaks üritas meid rammida paar kaubalaeva, häirisime Taani sõjalaevastiku ja hiljem natukene ka Saksa Kriegsmarine sõjaõppust, nägime pringleid (Läänemere versioon delfiinidest) ning saime ka korraliku äikesepilve alt läbi purjetada. Kui kolm ööpäeva olime taas merd nautinud koos korralike lainetega ning nelja tunniste vahtidega (neli tundi magad ja neli oled tormiriietes kokpitis (auk laevatekis, kus saab istuda)), jõudsime Kieli!

Ja sealt edasi oli vaid lust ja lillepidu: soe duss üle nädala aja, söömine mittekõikuvas kambüüsis ning tore Lääne-Euroopas olemise tunne. Kui olime natinud Kieli 12 tundi, istusime K-ga Bremeni rongile, et tagasi Eestisse lennata, enne veel olime Merekaru, Linnu ja Angerjaga hüvasti jätnud. Mälestus kogu eluks!


Pilte saab siit:
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.2085293621094.2127494.1507766614#!/photo.php?fbid=2085318501716&set=a.2085293621094.2127494.1507766614&type=1&theater

Jah, nii see on. Lasen oma kauaoodatud lõpuaktuse üle ja läheme hoopis merele purjetama, nädalaks ajaks. Tallin-Visby-Kiel.

4 päeva veetsin oma rattaga Lõuna-Eestis. Muljeid ja mõtteid on väga palju. Väga tore oli kursuse lõpupidu. Ebameeldiv oli näha metsaveokeid, mis kellegist väljategemata sõitsid meeletu kiirusega mööda kitsaid kruusateid. Ma üldse ei imesta, et need nii kohutavas seisukorras olid. Ja mõned väiksemate autode juhid, kes samuti ei hooli kellegist teisest. Aga tänud lähevad ühele toredale Land Cruiseri tüübile, kes kenasti hoo maha võttis meist vastutulles mööda sõites. Minu arust on see elementaarne viisakus, olgu vastutulevaks teine auto või jalgrattur, sest kiviklibu vastu vahtimist pole kunagi meeldiv. Aga kõige enam jääb ilmselt ikkagi meelde päikesetõus Meenikunno rabas. Olin nende nelja päeva jooksul kui teine inimene, inimene, kes ma olin mõned aastad tagasi. Muretum, vaimustunum, nautivam ja hipim.