Istun pärast väsitavat päeva täispuhutaval madratsil peaaegu tühjas korteris ning mõtlen, mis kõik on viimase aja jooksul toimunud. Korter on Tallinnasse tühjaks tõstetud, auto sai ostetud ning Kaitseliidu tööga on tehtud lõpparve. Uues kohas alustan 20. juunil. Täna oli ka kaitsmine ning täitsin õppekava, teenides oma töö eest A. Tartu on tühjaks jäämas, üksikud head sõbrad siin veel toimetavad, mõnedki on minu kombel otsi kokku tõmbamas. Ja kuigi vaatan tudengiaastatele tagasi mõnusa nostalgiaga, on Tallinn ikkagi huvitaval kombel omamoodi peibutav. Ilmselt on asi selles, et Tartus toimub häid kultuuriüritusi just kahele maitsele: totaalsetele märsilohistajatele ning kõrgintellektuaalidele, kuid mina oma kultuuritarbimisega jään sinna vahele. Pealegi, Kalamaja on lihtsalt vaimustav ning kui lihtne on sealt Märjamaale sõita.

Natukene harjumatu on olla, kui ei ole vaja otseselt midagi teha. Jäänud on veel lõpuaktus ning viimased toimetamised Katsekojas. Kui saan oma priimuse ja kateloki Tartusse, pakin seljakoti ja lähen lihtsalt metsa. Kõditav-erutav tunne on. Mõnus.

Spordiblogi sissekanne

Maksin täna oma uute Asics Gel Gayano 17-te raha ära, tänu tutvusele sain 25% allahindlust, kuid koos käibemaksuga tuli hind ikkagi 130 eurot. Kuid arvestades, et need on foorumite/testijate andmeil paremad kui eelmine mudel (mis mul on) siis tähendab, et need tossud on oma raha väärt. Sest Gel Gayano 16-ned on väga head. Varem olin New Balance kasutaja, kuid Footscan, mis soovitas kasutada ülepronatsiooniga sobivaid jalanõusid, suunas mind just Gel Gayanode juurde. Homme või ülehomme saan nad kätte ja siis saan testida.

Üldiselt olen oma trennieluga mitterahul, juba mitmendat nädalat ei jõua teha nädalas üle kahe trenni. Selle korvamiseks üritan maksimaalselt jala käia ning jalgrattaga tööle ja kooli sõita. Sel nädalavahetusel olen paar päeva Märjamaal, siis saan üle hulga aja ka rahulikult looduses joosta. Olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud pidevast automürast. Ja veelkord vaimselt väinud sellest koolilõpust. Aga enam pole palju jäänud, lõputöö esitamine ja kaitsmine, aga tõenäoliselt tuleb veel vaeva näha oma metoodika rakendusega ehk teha tellimustööd ning kogu materjal üle anda, et keegi pärast mind Kaitseväele teenust edasi pakuks. Nimelt püssirohu keemilist stabiilsust testiks, kasutades kunstlikku vanandamist ning HPLC-UV-ESI-MS meetodit, akrediteeritud metoodika põhjal.

Ostsin akutrelli ka, tegime U-ga win/win tehingu ja olen Makita uhke omanik. Nii et, kui teoreetik ostis ehituspliiatsi, siis ilmselt olen remonditeemas temast natukene ette rebinud:) Natukene mõtlen ja valin, siis on vaja ka tikksaagi ja taldlihvijat.

Seda nuttu ja hala, mis Eurovisiooni ümber tiirleb, ei jõua ära kuulata. Aga naljakas oli kogu seda tõsiuskset sahmerdamist jälgida. Suure hoolega kaalutakse, milline laul võiks olla just see õige eurolaul, mis meeldiks Iirimaast Küproseni, valitakse välja kõige lamedam, mõtetuma sõnumiga ja süldipop viisijupiga lauluke, mõeldakse juurde paar papist majakest, mille lavale sättimist ja valmistamist mitmes saates ja tosinas uudises kajastatakse (mingi iroonia kinnisvarabuumi aadressil äkki?) ja tekibki usk, et meie, eestlased, olemegi Euroopa kõige targem ja parem rahvas, kõige kobedama lauluga. Seejärel tuleb ära kannatada Reikopi halenaljakas palvetamine ülekande ajal (kui R2 kommentaare pole kahjuks võimalik kuulata aeglase interneti tõttu) ja olemegi jälle pilvedest alla astunud. Ja taas koidab arusaam, et oleme provintslik piiririik, kelle ekspordi artikliks on odav tööjõud ja laenude teenindamine rootslastele ning suuremale osale euroopa rahvatest oleme me küllaltki vähe huvipakkuv kohake maailmas. Briti poissmehed ja linnuturistid välja arvata. Kui aga jätkub RMK plaanimajandus, võime mõneteistkümne aasta pärast loodusturistidest ka suu puhtaks pühkida. Jäävad briti poissmehed, sest nagu näitas Club Tallinna märja T-särgi võistlus- piisavalt leidub meie väikeses riigis naisi, kes baarikrediidi eest rahva eest tissid paljaks tõmbavad. Tore:)

Kogu selle aja jooksul, mil olen mõelnud maakodu soetamise peale, on imponeerinud mõte tarest mere ääres. Kuid sel kevadel olen lõplikult otsustanud, et see on tobedus. Mere lähedus korrutab hinna kopsaka parandusteguriga läbi, vahetpidamata voorib suvitajaid su aiast mööda (mina olen oma jalgrattaga üks neist) ja kevad algab alles juunis, seevastu sisemaal õitsevad ammu sirelid ning peatselt saabuvad sügistormid teevad õuesolemise suhteliselt ebameeldivaks. Praeguseks on pilgud pööratud Pandivere poole ning aastakese nihkub kogu ettevõtmine veelgi edasi. Elu teeb lihtsalt oma korrektuurid. Ja las mereäärsed krundid jäävad rikkuritele, siis on alati üks koht kuhu jalgrattaga tasub seiklema sõita.

Reedel saatsin juhendajale oma magistritöö tõenäoliselt viimasele ülevaatamisele. Selles armsas puust linnas ootab mind veel magistriseminar viimase ettekandega, lõputöö lõplik äraandmine ja kaitsmine ning viimane eksam. Praeguses töökohas teen veel kolm vahetust ning siis on jäänud vaid lõpetamine.

Laulan üürikese oodi ka Sandor Liivele. Üle hulga aja oli tunne, et elan e-riigis, elektrienergia müügilepingu sõlmimine toimus tänu digiallkirjastamisele väga kiirelt ja hõlpsalt. Aitäh Sandor!