Ilmselt on käes aeg teha oma elus otsustavaid muudatusi. Hakata ellu viima neid unistusi, mis mul viimased aastad on olnud. Nüüd tuleb veel vaid leida endas julgus, et elada nii, nagu ma tahan. Sest kõik hakkab saama õigeks. Ma hakkan ilmselgelt seda puust linna taga igatsema. Auklikke tänavaid ja kõiki neid maju, kus olen elanud. Väike roheline linn, ja tolmune, üks jõgi viib mu mõtted ja jääb mälestus sellest kahest kaldast, kus mõned majad ja üks ülikool.Mälestus neist öödest, inimestest, persekukkunud kultuurnikutest, luuletajatest, kes ise ei teagi, kui head nad on. Ja kõigist neist naistest, kelle silmad on sattunud kunagi mu silmadesse, neist on juba tänaseks jäänud vaid udune mälestus. Sest ühed pruunid silmad naeratavad mulle vastu ja minu suu neile ja koos ongi meil lihtsalt nii hea, et Orelipoiss on täiesti laiali. Kõige rohkem hakkan ehk taga igatsema neid niiskeid sügishommikuid, kui Karlova oli juba kuldne, kuid päike soojendas veel nii mõnusalt uulitsakasside pehmet kasukat. Ja algavad loengukursused tundusid veel nii põnevad.

Aga mu elus võiks alati rohkem luulet olla. Seda tunnet, kui kõnnid mööda tänavaid, sees on esimene õlu ning mantlihõlmad vaheliti lähed kuhugi. Heale jazzikontserdile, Zavoodi või Side tänavale Tarmole külla. Nii nagu esmakursuslasena.

Jah, see nädal on kujunemas küllaltki sarnaseks kahe eelmisega.Aga kui eelmistel nädalavahetustel kujunes lõõgastumisvahendiks kas suusamaraton või nii kuum seks, et juuksed peas krussi tõmbusid, siis ei teagi, mis see nädalavahetus toob. Kas tõesti tuleb haarata pudeli järele? Täpselt, pudeli järele, võib olla, et ka kahe, sest harva alkoholitarbimise poliitika tõttu ma väga palju rohkem kesvamärga ei kannagi. Seni veel uhan proove läbi vedelikkromatograafi ja üritan kahe palgatööpäevaga kah hakkama saada.

Kevad tuleb tasapisi lähemale ja sellega koos ka rahutus. See rahutus sunnib vaatama Eesti kaarti, otsima välja magamiskoti, mõtlema, kas jalgratas peab veel ühe suve vastu. Ka Amsterdam tundub jällegi nii kutsuv. Linn, mis läheb nii hästi kokku minu olmeusega: vabameelne, jalgratta ja jalakäija sõbralik, kunsti tihkelt täis ja lihtsalt jazz state of mind.

Kui eelmise nädala reede õhtuks olin üks suur stressiuss ja mind aitas laupäeval elule tagasi suusamaraton, siis see reede ei erinenud eelmisest. Kolme tööpäevaga ja koolitööga nädal oli mahlad välja pigistanud mu kidurast kehast. Seekord aitas üks teine asi. Mis, seda ei saa avaldada, aga see lõi samamoodi pea klaariks ja tõi meelde, milleks ma üldse rabelen.

Eelmine nädal käis kõva andmine. Tärni sai kirja iganädalane kultuurielamus, teaduskonnalt sai õppetoetus välja kaubeldud, kuigi nad seda alguses anda ei tahtnud. Kuid kerge ainete ülekandmine bakast, magistritöö punktide ühe kolmandiku osas ette ära andmine ning mõne jõulise kirja saatmine ja õigele uksele koputamine tagas selle, et raha siiski saan. Sest keskmine hinne ületab ühe palli võrra alumist piiri, mis on vajalik toetuse saamiseks, kuid puudu jäi 100% õppekava täitmisest, kuna ülikool ei suuda õigel ajal aineid lugeda.

Lisaks sellele tegin palgatööd ning tegelesin 12 proovipartiiga oma magistritöö teemadel. Reedeks olin kapsas ja tahtsin karjuda ning tooli vastu seina puruks visata. Õnneks sain laupäeval suustada 3 tundi ja 38 kilomeetrit päris hea tempoga ja see muutis juba tuju paremaks.

Paberile on pandud ka maakodu esimeme eskiis: 54 ruutmeetrit OMA KOHTA. Selle sisse mahub väike leiliruum, pesunurk, sauna eesruum ning suurem ruum, kus on kööginurk ja magamise nurk ja lebotamise avar võimalus. Nüüd tuleb välja nuputada järgmised asjad: kes meile põhku müüb, kas krunt üldse sobib, kas vana küüni karkassimaterjalist saab ehitada meie maakodu, kust seal savi leiab ja kas seal on võimalik karjäärist liiva tuua, ilma et peaks kapitalisti toetama.

Seni veel palju nõmedat palgatööd ja kooliasju ja päris töö otsimist. Üks ideaalne tööpakkumine on üleval, kandideerisin ja ootan vastust.

Kevad tuleb ja tegelikult ma üldjuhul ei vihka inimesi.

Käisime vaatamas filmi Arvo Kukumäest. See oli hea film, sest see pani mind mõtlema. Ma ei viitsi vaadata muusikale ega komöödiaid ega märulifilme suurelt lavalt/ekraanilt, sest see on väike ajaviide, mida saan ka arvutiekraanilt ja tasuta. Aga õige film õigesse õhtusse töötab väga hästi. See film tuletas mulle meelde mu onu, kes jõi end surnuks. Süütevedelikust või mingist muust solgist. Kui isa mulle teatas, et ta suri, ei liigutanud mu sees mitte midagi, sest minu jaoks oli ta juba surnud. Ma kandsin ta maha alguses selle pärast, et teadsin- ta sureb varsti joomise pärast ja ma pean selleks valmis olema. Teatud aja pärast kandsin ta maha teist korda- ta oli tühi koht, inimvare, kellega mul pole mingit seost.Ta oli objekt, kellest koolist tulles lihtsalt mööda kõndisin, lootuses, et ta ei kõnetaks mind. Ei küsiks raha, ei häbistaks. Väikese lapsena, kui tihti vanavanemate juures olin ja veel ei teadnud, mis on alkohol ja mida see mehega teeb, tundus ta elu lihtsalt mäng. Nagu ta mängiks kurja kolli, vanemaks saades tuli arusaamine, tulid enda joomised. Tulid joomised, mingil hetkel palju. Ja siis järjest vähem, sest tean, et tegelikult on see miski, mis paneb sind ennastunustavalt oma elu maha parseldama pudeli pärast, minus olemas.

Mu vanaema suri infarkti tõttu. Kui ta kopsud oleksid terved olnud, oleks ta arstide sõnul taastunud. Aga ta oli suitsetanud aastakümneid. Meie esikus, kus ta suitsetas, olid seinad ja põrand ja lagi kollaseks värvunud ja läbi imbunud sellest haisust. Ma usun, et igal eestlasel on rääkida selliseid lugusid. Aga ma loodan, et minu lapsed saavad olema erandid, vähemalt oma vanemate suhtes.