Sel nädalavahetusel oli ühes Rõuge külalistemajas järjekordne doktori- ja magistriseminar. Paikkond ise suurepärane ja ilus, tekkisid neelud maakodu järele sinnakanti, eriti arvestades suurepäraseid hindu. Paraku aga, liialt kaugel. Seminar oli asjalik, kõik rääkisid, mis neil valesti ja halvasti, nagu intrumentaalse analüüsiga tegelevatele keemikutele kohane. Õhkkond oli mõnus ja saunaõhtu meeleolukas, nii et võib rahule jääda.

Magistrantuuri lõpp läheneb ja varsti tuleb hakata langetama olulisi otsuseid.

Tartu turul
on üks kurbade silmadega mees
soni peas ja lips ees
müütab oma meepurke
ja on tasakesi nurgas
mu kristalliseerunud mesi
on isa uuelt naiselt
natukene rahulikuma meelega
kui mu ema
kõik on õnnetud siin linnas
vimmas pensionärid
narkomaanid ja keskklassi
haige südamega mees
kuskil on meri
ja üle selle
ehk minu õnn
ja siis ma pole
enam kurbade silmadega
unistaja


Andres Arrak kirjutas: "inimesed ostsid asju, mida neil vaja polnud, raha eest, mida neil polnud, et meeldida inimestele, keda nad ei tundnud".

Mina ütlen: "inimesed elavad elu, mida nad ei taha, et meeldida inimestele, kes neile ütlevad, kuidas nad peavad elama".

Tartus jätkub sügis. Tibutab, vahel sajab ja puhub vimmakas tuul. Ahi õhkab sooja, toit on ahjus valminud ja kuulan Sõpruse Puiesteed. Ei mõtle palju, aga aeg voolab sel nädala ainsal vabal päeval omasoodu ja viibki kõik mõtted. Homme taas tööl ja uus koolinädal tulekul. Kogun jõudu ja kuulan Vainolat. Vahel Tättet ja Tõnist kah. Tätte igatsev rännumehe olek sobib minuga. Sest vahel on samblakirev kivi metsasalus üldse parim asi maailmas.

Ilmselgelt ei ole ma linnainimene. Autode ja inimeste müra tekitab tohutu ebameeldivustunde. Tahaks olla vaikuses. Samas pole ma ka vaid maainimene. Rahvamaja peod oma süldilugude ja purjus maakatega olid osake mu teismelisepõlvest. Aga juba siis tundsin, et selliste inimestega napib jututeemasid. Ja vahel tahaks lihtsalt iseloomuga lokaalis õlut juua ja teatris käia. Ei siin ega seal, see siseheitlus on mind tegelikult saatnud päris mitu aastat. Siiski näen ennast paari aasta pärast veetmas oma suve ning talve nädalavahetusi maakodus, töönädalat aga linnas. Sest esmaspäev linnas on tegelikult mõnus- tööind, tõttamine ja asjalikus. Inimesed, kes tunnevad end tähtsana, kuna neil on sülearvuti kott käes ja asutuse PVC kattega põrand ootamas. Aga nädalavahetusel muutub linn masendavaks. Siis tahaks sõita ära, teha tuli ühe metsamaja ahju, tuua puid ja vett tuppa ning sauna. Mõnuleda, teha lihtsaid toiminguid, neid nautida ja nokitseda.

Olen märganud, et vahel on vaja taastumiseks mõnda lihtsalt rutiinset tegevust. Üks parimaid on selleks kanuumatkal sõudmine. Liigud rahulikult mööda veepinda, kuulad, haistad, näed ja tunned, kuidas see voogab sinust läbi. See hoomamatu miski- Loodu(s). Ja olen oma matkadel kohanud inimesi, kes seda ei suuda tajuda. On näha, et neil on midagi viga. Vaimselt tuksi keeratud ühiskonna poolt, kus pidevalt keeratakse välisärritajatele vunki juurde. Porno peab olema üha räigem, filmid vägivaldsemad, tõsielusarjad julmemad ja mood ekstravagantsem. Iga asi muutub järjest kiiremaks, paremaks, telefonid keerulisemaks ja arvutimängud reaalsemaks. Ja inimesed eksivadki sinna kuhugi ära. Ning siis hakkavadki nad kurtma, et matkamine on igav, loodus on igav, Olemine on igav.

Rääkisime Temaga asjade maailmast, me mõlemad ei saa aru, mis toimub. Miks vahetatakse töötav telefon välja iga nelja kuu tagant, miks ostetakse iPad (tra, mis asi see üldse on?), miks peavad nüüd olema autodel led tuled ja mis krdi pärast peab sõiduauto tippkiirus olema 300 km tunnis, kui meie teedel on lubatud suvel maksimaalselt 120? Kas tarbimine teeb inimesed õnnelikuks? Mina ostan asju vastavalt vajadusele. Teksad kuluvad auklikuks, ostan uued, ei saa sellest õnnelikuks, Temaga koos olemine teeb mind õnnelikuks. Asjad ei too Teda mulle tagasi, kui peaksin Ta kaotama. Võin aga loovutada kõik, et Temaga koos olla. Kapitalismile ei meeldi, et inimesed tunnevad rõõmu väikestestest lihtsatest asjadest, sest sellega ei saa kapitalistid miljardeid teenida.

Ostsin endale uue ülikonna. Vana pintsak narmendas taskute kohalt. Vist kõnnin, hoides käsi liiga keha ligi. Mida sellest kehakeelest välja lugeda?