Vaatasin uuesti suurepärast kümneosalist seriaali „Relvavennad“. See jooksis ETV-s sel ajal kui ajateenistuses olin- 2006 sügisel. Nüüd aga sain ära vaadata kõik osad ning neisse ka süveneda. Kuigi seal oli vigu (nt ei võta sa kunagi kinni peale ränkrasket lahingut kuulipilduja vintrauast), oli tegemist väga hästi tehtud seriaaliga. Ja ma sain omis mõtteis nostalgitseda ja võrrelda seda oma kesiste kogemustega. Ei mõtle siinkohal lahingutegevust, vaid meeste juhtimist ning seda sidet, mis tekib ja ka hiljem jääb, kuigi elud lähevad edasi vägagi erineval moel. Muidugi ei anna minu kogetut võrrelda sellega, mida need mehed pidid tundma. Aga ma olen sellest aimu saanud. Ja selle kogemuse eest olen tänulik.

Kuid kõige enam olen tänulik selle eest, et ma ei ole pidanud midagi sellist läbi elama. Et mul on, keda armastada ja mul on võimalus seda teha ja pühendada end meile. Kuigi vahel võib jääda mulje, et ma olen totaalne militarist ja relvahull, siis tegelikult olen patsifist.


Seda on nüüdseks juba kahes blogis mainitud, aga jah, ma "sõimasin" Teoreetikul näo täis, sest krt, mõnel meist on kohustused ja normaalne unetsükkel ja kui tahad möla ajada, siis tee seda seal, kus sa teisi ei sega. Ja nagu meil töö juures öeldakse: "Valvuri uni on püha!". Samuti ei ole ma selline mees, kes sita asja alla neelab ja omaette nurgas pobiseb. Kui midagi on halvasti, tuleb enda eest seista. Vot nii! Aga elu läheb edasi.