Eile tekkisid mõtted mootorsaest ja verejugadest. Kell oli saanud kaheksa õhtul, olin terve päeva tööl olnud ja tegelenud ja asjatanud ja juhendanud ja avanud uksi ja tõkkepuid ja mul oli kõigist inimestest nii siiber. Lisaks see vastik haigeks jäämise tunne kui kurk hakkab alguses ebamääraselt tuikama, nina jääb kinni ja kord on külm ja siis jälle palav. Kui liita siia ka see, et asjad ei liigu seoses õppetööga ja ma olin kahe viimase nädala jooksul juba 2 korda haige (eelmine nädal 2 päeva mingit kõhuviirust ja üleeelmine nädal ka see fucking tüüpiline külmetus ja valutav kurk), saate aru, miks sellised mõtted.

Mu jaoks on terve olemine palju tähtsam kui paljudele tuttavatele-sõpradele. Tuleb see vist trennisõltuvusest ja sellest, et ei taha niisama vedeleda ja haige olla.

Ostsin punase päevakübara tablette ja suuvett ning loodan peatset paranemist.

Oma Kaitseliidu valvetööga teen vist uuel aastal lõpparve. Juhendajalt tuli esimene stipp, kui liita siia õppetoetus ja sõidutoetus, elab isegi ära. Ja see stipp eeldab ikkagi aktiivset tööd Katsekojas, mida senise töö ja kooli kõrvalt ei tee. Ja lisaks on veel paar rauda tules, aga nende saatus selgub alles paari kuu pärast.

Ilmajaam lubab lörtsi ja Endla rabasse üksinda kaheks päevaks ei jõudnudki. Ikka see laupäevane tööl olemine.

Ma pole enam see mees, kes olin rebasena. Aga luulekogude esitlustele satuks hää meelega teine kordki. Mulle meeldib enda juures see, et mu jaoks on normaalne lugeda füüsikaloengus luulekogu ja koolipäeva lõpus minna jooksma ja nautida iga piinarikast sekundit joostes kümmet kilomeetrit. Miks ei või keemik lugeda luuletusi ja olla vormis. Meie ühiskonna viga ongi see, et inimesed on liiga ühekülgsed. Ka suurem osa tudengeid. Mulle meeldib lugeda kunagiste silmapaistvate füüsikute-keemikute juhtumisi nende teadlaseteelt. Tõelised universiteedid, kes mängisid viiulit ning kritseldasid õllelauale inimkonna saatust muutvaid valemeid. Soovitan humanitaaridel lugeda "Physics for poets" ja kõigil inimestel saaovitan lugeda Olavi Ruitlase "Naist". See raamat teeb teid paremaks!

Ootan pruunide silmadega tüdrukut!

Nii-nii, magistriõpe on ikka muhe. Koolis peab suhteliselt vähe käima ja ka siis on üldine suund iseseisval õppel ja ettekannete tegemisel. See meeldib mulle väga. Lisaks kerkib üles uusi põnevaid teemasid seoses Kaitseväe ja Katsekojaga ning lootust on saada juhendaja grandist ka stippi. Ning motivatsioon magistritööga pihta hakata on kõrge.

Käisin ka arsti juures seljavalu kurtmas. Selgus, et nimmeosas on selgroog vasakule natuke viltu, muidu aga täiesti korras. Ees ootab ravivõimlemine.

Tema tuleb vartsi kümneks päevaks Eestisse tagasi. Ootan väga!

Elu on mõnus, üsnagi kaine, aktiivne ning huvitav.

Eile käisin Kerliga Tarantino uut filmi vaatamas. Jaaa, midagi geniaalset! Kaks parimat hetke olid stseenid, kus Brad Pitt mängis itaallast ja kus kõlas Bob Dylani muusika taustaks, kui Shousanna oli punase kleidiga ja seadis end valmis natside tulekuks kinno.

Pärast filmi olime mõlemad omas mullis, saatsin ta koju, ütlesin Teoreetikule "Tere!" ja tulin läbi Karlova koju. Ja see oli päeva parim hetk. Vaikne Puust linn, kaks trepil suitsetavat tüdrukut, kes elavad kaasa prillidega tüdrukule, kes jookseb paljajalu asfaldil. Ja totaalne igatsus Tema järele.


Kuulan Pantot: "Tule-tule..." Naerata end mu silmadesse, pruunide silmadega tüdruk!

Asi kisub huvitavaks. Lõputöö juhendaja võttis ühendust ja tundub, et võib hakata tekkima mingi töö seoses Kaitseväega. Täna olen liiga tülpinud, magamata ja nohune, et hakata Web of Science-t läbi kammima, aga homme hakkan tegelema, tunnen motivatsiooni. Aga niisama koolitööga ei viitsi enam tegeleda. Aktivatsioonienergiad, intermediaadid ja sümmeetria ei huvita ja tundub mõttetuna. Kõrgharidus on endiselt upakil, raha on vähe, praktikat on vähe ja erialaseid on vähe.

K. järele on tekkinud juba väga tugev igatsus, lähikonnas on formeerumas üks huvitav paar. Tegelikult on Tartu sügis ilus. Kui vaid hetkel tõbine ei oleks.


Savisaar on tropp!

Ma tunnen, et paljud inimesed mu ümber on rohkemal või vähemal määral katki.Kõige halvem on see, et katki on ka mu lähedased, sõbrad ja tuttavad, ka pereliikmed. Ja ma tõesti muretsen, et ma pean teatud vanuses hakkama sellise elu kestmisel oma sõpraderingi uuendama-noorendama, kuna pole enam kedagi.

Tunnen end isegi natuke süüdi, sest hetkel pole mingeid väga ulatuslikke lahtisi otsi ja ma tean, kuhu poole liigun ja naudin kogu protsessi.

Kummalisel kombel naudin isegi K. äraolekut. Sest lõpuks on möödanikku saanud suvi läbi alateadvuses pekselnud äraminek. Ja vabaduse tunne on, võin olla isekas ning veel pole väga tugevalt hakanud igatsus ja lähedusevajadus mu maailma varjutama.


3 asja mida vihkan: gospelmuusika, muusikalid ja sotsiaalne surve.

Kõik, kes te üritate mulle mingit survet avaldada: te pole suutnud panna mind suitsetama ja arutult jooma kõigi nende aastate jooksul, nii et up yours! Ja jätke mind rahule, elan nii, nagu tahan!

Augusti lõpus sai käidud hilissuvist sood kaemas. Hää oli, vaikne ja pisut nukker, surev loodus. K on ära nüüd, kuni jõuludeni. Ootan!