Pühapäevahommikune liblikas püüab selle suve viimseid päikesekiiri bussiootepaviljoni teadetetahvlil. Õhus hõljub arbuusi lõhn, mis tuleb sinna samasse puruks löödud viljast. Ootan bussi ja mul on jahe. Tahaks sirutada oma tiivad välja, nagu tegi seda liblikas. Armunud paarid soojendavad end kellegi põleva elumaja kuumuses, Tallinnas tahetakse 2 koera magama panna, 10 allkirja on kogutud. Lapsevankritega emasid ei taheta liinibussidesse lubada, puud tuleb maha raiuda, sest langevaid lehti ei viitsi keegi koristada. Steriilsed asfaldiinimesed. Linn haiseb, linnainimesed haisevad, linna mõtted haisevad.

Olen öösel üleval ja ootan. Ta tuleb õhtuse rongiga ja meil on hää. Tallinn põleb lahkumisvalus, tahtmata lahti lasta inimesi, kes sealt põgenevad, kasvõi nädalavahetuseks eemale. Sest ei jõua joosta mööda tolmuseid tänavaid, telefon ühes ja kohvitops teises käes, näos see bürokraadi ilme. Tema veel seda pole, on kohvitops, kus kakao ja nii vana telefon, mida noored emod pole näinudki, sest käisid sõimes, kui see turule tuli. Ja näos on naer, sest Tallinn põleb. Tegelikult on igaühe jaoks oma Dostojevskilik Doris.

Istun oma väikeses puuris ja jälgin mööduvaid inimesi. Neis peegeldub huvi minu vastu, mõnel on vaja minuga rääkida, ületada barjäär, tulla puurilooma juurde. Olen tööl ja ma pole just ülearu entusiastlik. Nagu pole ka see kari ametnikke, kes mööda voorib. Mõni teeb tähtsat nägu ja jätab mulje, nagu see,mis hetkel tehakse, oleks kõige tähtsam asi maailmas, olulisem ja rohkemat energiat omav kui kõik need Supernoovad, mustad augud ja läbi meie keha kihutavad elementaarosakesed kokku. Aga päris paljud on aru saanud, et see on vaid täide, roll, mida tuleb mängida, et selles liialt keeruliseks aetud, enesehävitajalikus mängus olla natuke kõrgemal "auastmel" osatäitja. Ja naljakas on jälgida nende surmtõsiseid nägusid, hirmu selle ees, et võiks juhtuda midagi ootamatut, midagi inspireerivat...

Kui tahad nalja saada, kirjuta homoteemaline artikkel ja jää ootama kommentaare. Selle kitsarinnalise ja ajuvabasid põhjendusi otsiva inimmassi kommentaarid on üks humoorikamaid lugemisi üldse.

Ja majandus langeb, kolinal, varsti pannakse kinni raudtee ja maabussiliinid, sest dotatsionideks ei jätku raha. Aga Tartu maantee tuleb neljarealine, et rikkurite pojad saaksid ka kõige sitemal ajal mersuga Tartust Tallinna emme-issi juurde sõita. Vaesemad ja järelikult vähemväärtuslikud ning lollid vaadaku ise, kuidas saavad. Ning maainimesed-pensionärid võib ka maha kanda.

Veel ühe sissekande võin lõpetada teadeandega: o sancta simplicitas.

Kell on kaks öösel ja 7 tundi jäänud tööl olemist, varsti algab kool ja majandus kukub. "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis"(Lennart Meri)

Nägin täna vikerkaare lõppu. Mõtlen valguse murdumisest ja söön kukeseeni, väljas sajab järjekordset hoovihma. Käed vähesest päikesest pruunid ja paljust tööst rakkus ning väsinud. Võksin olla unustatud poeet, kui oleks, mida unustada, seni unistan, et iga esimene kord ei jääks viimaseks. Sest esimene vasikas läheb ikka aia taha koos ajaga, mis varutud tegemiseks. Rohkem võiks olla luulet, rohkem võiks olla vikerkaare lõppe oma rahapadadega.






Lõpuks on koduaia kurgid ja tomatid valmima hakanud. Täpselt nii head, nagu ootasin, ehk siis parima maitsega. Sel suvel jääb kõik natuke hilisemaks, sest on palju vihma ja külma. Täna öösel nägin üle mitme päeva ja öö taas selget taevast. Kell 23 oli pilves, kell 2 oli selge ja hommikul jälle pilves. Taevas oli oi-oi kui palju tähti, mõned langevad sekka. Komeedid, kosmoseprügi, nagu teadjad räägivad. Pargipinkidel magab inimprügi, nii oleme harjunud mõtlema. Ja ma ei redigeeri kunagi oma kirjutatut