On olnud mõtteid, kuid need pole sõnadeks saanud. Kohustused-kohtumised ja keskklassi sulandumist, vastutahtmist. Mõtteid on vähemaks jäänud, on tulnud laiskus, vihmakäes olen hakanud küüru selga tõmbama ja metsa asemel tõmbab teleri ette õlut jooma. Viimastel nädalatel on olukord natuke paranenud- udused hommikud rabajärve ääres, arutelud urgastes ja arusaamine ilust, kui kinnisvarabuumi aegsete inetute majade vahele on veel jäänud üks aastakümneid vana puitmaja, mille krundil vana mees kartulivagusid kõplab. Olukorda parandab see, et koolist on puhkus ja töö kõrvalt jääb aega olla. Maja võtab muidugi oma aja ja jõu, kuid loodetavasti saab hakkama. Loodan järgmise suve hoida vaid enda tegemisteks. Tunnengi end natuke orja seisusest, kodused helistavad ja mina lähen, teen remonti, maksan oma raha, aga samas tean, et sinna elama ei lähe. Pole tööd ja pole tahtmist. Aga järgmise suve teen endale ja Talle vabaks.

Miks ma pole veel keskklass? Sest näen ilu seal, kus enamik inimesi vingub, et on igav ja tahaks muusika kõvemaks panna, rohkem longerot juua, räusata, prügi laiali loopida, kellegile peksa anda.

Südames kutsub sõbraga kaasa Kosovosse. Aga tean, et kui lähen ära, jäävad kodused hätta. Pole, kes korstent pühiks, juhtmeid vahetaks, puid lõhuks, katuse korda teeks. Aga kunagi hakkan jälle ndal elama.

Folgil näeme, raisk