Tahaks tantsida...

Õhtuti-öösiti, kui seltskonnas joon oma õlut, vaatan end kõrvalt. Mu hääl on vali ja jutt ülepingutatud ning labane, lootuses avaldada kaasjoojatele muljet. Ometi igal hommikul ärgates luban endale, et enam ma nii ei tee. Olen vaikselt ja kuulan, vaatan neid kilavaid silmi ja tunnetan kehade soojust.Iga oleng aga rikun enda reeglit, suudan vastu panna tunni või paar, kuni süttin ja satun hoogu. See kõik selleks, et on igav, pole tõelist erutust. Tunnen, et elan vaid siis, kui olen temaga koos, teen trenni või mõtlen-räägin sõjast ja tibladest. Ja tahaksin elada kuskil tundras, olla kõrgharideusega kütt-korilane. Maailma näinud, et teada, siin on parim. Öine tähistaevas, tühjus, loomad ja minu kodakondsed. Justkui hetkes enne suvist päikesetõusu, kui kogu Universumi mateeria on kogunenud ühte aegruumi punkti ja kõik on tervik, ja inimloodu mõttetus tuleb selgesti esile. Nälgivate Hiina laste õmmeldud firmadressides mehed, autod, mis tarbetult suured ja võimsad, joomised ja naised vaid selleks, et tunda mingitki mõtet elul. Mulle meeldivad üksikud raamatud ning neis kõigis on üks mõte- sa oled sündinud vales kohas ja valel ajal, sa tunned, et oled teistest erinev, mitte parem ega halvem, lihtsalt tohutult erinev. Jääbki meeletu üksinduse tunne keset betooni ja inimesi, kes sinust kui tühjast mööda kõnnivad, üritades olla coolid, nummid, ägedad, lahedad, seksikad, armastatud, kardetud, vihatud, ihaldatud, võimukad, tugevad, parimad lõbusaimad, töökaimad, rikkaimad, ilusaimad...

Hämar pärastlõuna

Istun õhtuti Rate-s

Suutmata õppida

Libistan kursoriga

Üle nii ideaalsete kehade

Korralikud elamist ootavad elud mu ees

Tülgastus, tüdimus

Soov õhkida see kõik

Kasutada teadmisi ülikoolist-sõjaväest

Murda öösel sisse keemiahoonesse

Sünteesida lõhkevat rohtu halluse vastu

Inimkeha piserdatuna veriseks vihmaseks

Loodan, et KAPO seda teksti ei näeJ

Tuuline pärastlõuna

I

Kui laulan sellest, milles` usun

Silmis sügavsinine helk

Mind kutsuvad ööd

Täis mõistmatuid inimesi

Tuigun erinevate joomakohtade vahel

Tõusen laudadele ja laulan

Silmis hullus

Purjus mehed ja naised naeravad mind

Naeran ise kui tuleb taas koit

Piki alleed magala poole

Hinges rahuldus

Lauldud on taas mu laulud

Võin jälle olla osake masinavärgist

Ilma edasise vastuhakuta

Arm on meeles, ta silmad on meelad

Leban ta kõrval ja ei suuda

Sest laulud ootavad öösiti laulmist

II

Magan hommikuti kaua kui võimalust on

Kumb on rängem

Enesepett või enesetapp

eksin ikkagi rängalt

Reede öösiti lohistatakse ühikas voodeid kokku

Kriipimine mööda linoleumi

Lõikub sügavale minusse

Veritsen pimedusse ja kuulan mööduvaid ronge

Et need kütuse ja ammoniaagi tsisternid ka ükskord ei plahvata

III

Ammu puudutanud mind pole

Sügisööde mustendav käsi

Mõni asi saab vahel väga selgeks

Pole armastust vaid lõpmatu asjaoludega leppimine

Leppida ei suuda endaga

Peeglist vaadates võõras

Kummaline rahulolematus

Direktiividest pole abi

Napisõnaline hing on valus

Ilusad tüdrukud sahistavad langenud lehtedes

Kohtuvad alleedel mantlihõlmad

Luusin korteris ringi

Sahistan paberilehtedes täis keerulisi valemeid

Eksamipäeval nii tähtsad

Viimsel päeval nii tühised et naer tuleb huulile

Naeran surmale silma

Vana inimene veel siledas ja sirges kehas

Vahel taban end unistamast katastroofist, sõjast, millegist, mis murraks kogu selle halluse ja harjumuse müüri. Tunnen üksnes, kuidas liigun vaikselt oma liha kadumise poole. Lapsepõlv, mõõduka mässuga tudengielu, abielu, lapsed ja töö. Õhtune õlu teleri ees ja regulaarne kepp. See näib-tundub nii kuradi tühi ja mage. Aga siiski ka peibutav, turvaline elupäevade õhtusse veeretamine kalli inimese kõrval. Sõda või rahu, kumba ma tahaks rohkem? Sellele küsimusele vastust ei tea. Aaah, mulle ei paku meelelahutust, ei too adrenaliini verre klubid, joomingud, arvutimängud, tahan päris revolutsiooni, inimkonna hävingut. Kui küsida, mis on inimkonna suurim viga, siis aravatavasti nimetaksin arenemist. Tunnen, et oleksin koopainimesena palju õnnelikum: jaht, vabadus, kohustusteta elu. Betoon ja asfalt ja tuimad tühjad inimesed piinavad!