Üks pruunide silmadega tüdruk magab mu ühikavoodis, väsimus pikast tööpäevast, tal magamata öödest. Istun ja kuulan ta rahulikku hingamist, läbi seina on kuulda poksikaaslaste kolistamist ja juttu. Õhtu Tartus, mitte millegi poolest eriline, aga samas ei vahetaks seda millegi vastu. Tunnen ta hingamisest, kui kaugel ta minust tegelikult on, ja tajun oma üksindust, hoolimata ta soojast kehast vaid käesirutuse kaugusel. Homme on päev täis loenguid ja labor oma lõhnade ning eksperimenti mõjutavate pisiasjadega. Mitte millegi poolest eriline päev, kuid ei tahaks seda ka millegi vastu vahetada, sest õhtul sõidame sellest puust linnakesest minema. Koos!

„Ja mind ei jahmatanud mitte niivõrd tema ilu, kuivõrd uskumatu, seninägematu üksindus tema silmis.” Bulgakov, „Meister ja Margarita”.

Tegelikult mul polegi midagi öelda...
O sancta simplicitas!

Pää huugab magamatusest, hommikul kell kuus läbi Tartu ühika poole, tühjad tänavad, vaid tänavapuhastusauto ja postiljonid. Inimeste uned tilguvad akendest tänavale. Tilks-tolks, meenub enda uni sellest ööst. Alguses oli lõik sellest, kuidas Tondipüüdjad peavad mingi bürokraatliku jama pärast kõik tondid vabaks lastma, nii kurjad kui süütud kotermannid ja majavaimud. Edasi hüppas tegevus tuppa, voodisse, kus olin koos oma neiuga. Seksi ajal muutus ta luukereks, tahtsin karjuda, kuid avatud suust ei tulnud isegi hingeõhku. Ärkasin, kuid see ärkamine oli vaid osake unenäost, sest kõik kordus. Üritasin jälle karjuda, aga oli täielik vaikus. Seekord ärkasin tõeliseslt. Niivõrd kui see maailma siin üldse on tõeline. Kumb on suurem tõelisus, kumb on tegelikult uni. Huvitav, mida ütlekisd psühhoanalüütikud selle kohta. Kui üldse keegi seda blogi loeks, võiks jätta post scriptumi, et kui mõni Freudi järgija seda näeb, võtku ühendust. Hmm, paraku ise kirjutan ja ise loen. Enda rõõmuks. Kas lunastuseks, või haletsuseks? Kindlasti mõlemat! Mõtlen sellele varahommikule ja kõhedustundele peale ärkamist. Kuulan Nirvanat: My girl ,my girl, don`t lie to me, tell me, where did you sleep last night. Hämmastav, kuidas pisiasjad kujundavad meeldejäävaid hetki. Just õige muusika , õigel ajahetkel, sobival momendil sadama hakkav vihm või stseen tänavalt. Ära valeta, ütleb Kurt Cobain, mees, kes enda tappis. Vähemalt endale ta ei valetanud. Ei valetanud elu elamisväärseks.

Seven point sixty two millimeter full metal jacket

Selle nädala töömurdja on keemikust superkrohvija. Täna potsatas virtuaalsesse postkasti virtuaalse mütsatuse taustal kiri, mis teatas, et mind on arvatud 400 kroonise täiendava õppetoetuse saajate hulka. Suur aitäh, valitsus, elu läks kohe palju kergemaks!

Hommiku olles ja loengusse minnes mõtlen, toolil istudes ja valemeid tahvlil jälgides näen inimesi, kes kirjutavad sõnasõnalt, mida neile öeldakse. Võõrastav on tunne, kui näen tüdruku vihikus perfektset konspekti, joonlauga tehtud graafikuid. Kuulen ta päevaplaani sõbrannadevahelisest jutust. Nii kindel oma väikses maailmas:õpingud, tulevane töö, 7. aastane suhe ja peagi saabuv keskklassi abielu. Sõbrannad üritavad tahtmatult oma jutuga üksteist üle trumbata, näidata, et nende elu on paremini korraldatud, nende konspektis on rohkem markeriga allatõmmatud definitsioone. Vaatan seda pealt ja tahaks selle idülli lõhkuda, tahan, et tuleks sõda, pandeemia, nafta lõppeks homme, et poleks enam ettemääratust. Oleks adrenaliin eluvõitlusest. Saaksin olla võitleja. Mitte aeglaselt surma poole liikuv liha...

5.50 hommikul. Toa õhk on nii paks, et kui visata kirvega uksest sisse, jääb see õhku rippuma. Muidugi mitte otsesõnu. Veel 10, ei juba 9 minutit, keegi köhib ja keerab külge, aimamata, kui varsti saab see unenägu tema peas järsult läbi lõigatud. Mõtlen talle ja sellest, kuidas oleks ärgata, ta keha mu kõrval, lesida lõunani voodis ja käia hiljem koos turul odavaid poolmädaseid nektariine ostmas. Üks alati ülikonas mesinik müütab oma mett, ta olek on nii kurb, et tahaks alati osta, kui oleks raha, või öelda rikastele, kes ostavad kokku liha ja juustu, et ostke.

Viimased pildid silme ees, saabaste sammud koridoris ja sügav hingetõmme enne hüüet: ÄRATUS!

Üks päev veel, juba 10 kuud on nii möödunud ja väga vähe jäänud. Tahaks juba lõppu, kuid samas võiks see edasi kesta. Alati voodisse lesima jääva venelase raputan ülesse ja ütlen talle, et aeg jookseb, liiguta. Ta silmad on vihkamist täis. Kas selle pärast, et minu riik viis tema esivanemate jaoks nii tähtsa kuju uude kohta, või et rikkusin tema une. Tean seda fraasi: posle armi. Huvitav mõelda, kas mõni mees, kellega probleeme oli, otsib mu üles ja annab peksa, kuna sundisin teda koos teistega tööle.

Kell on 6.10, kompanii kasarmu ees rivis, laadaplatsil oleks ka vähem tõmblemist ja kisa, aga keegi ei viitsi enam keelata, sest varsti on see läbi. Tuleb uus suvi, tuleb uus aasta kusagil mujal. Aga mälestus vestlustest kell 3 öösel kuulipilduja taga vahis olles ei tuhmu. See ongi see sõduriks olemise romantika. Et need elamused on liiga kirkad, mehised, et need unuksid. Ja kahju on mul neist, kes kõrvale viilivad, 2/3 jääb see läbimata, see, mis paneb tajuma oma võimeid, avab silmad. Aga ma ei taha ikkagi kedagi tappa. Vastuolu..., mis saab edasi?

Lähen võtan külmikust õlle ja teen selle lahti. Võtan lonksu ja jätan pudeli lauale lahtuma. Lähen tagasi voodisse, uniselt selgusetult pobisedes pöörab ta end mu poole ja ja paneb käe omanikutundega mu rinnale. Varahommik, päev algab, kuskil on sõduritel äratus, nagu mul veel 5 kuud tagasi. Veel on aega olla,...pole loenguid, pole kiiret, on sumbunud õhuga tuba, reede hommikul.

Kahasse Atsiga, naistest ja elust...

Kas sellise eluga sa lepidki. Orjad süsteemi, et osta endale kokku asju, mida tegelikult ei vaja, osta endale inimsuhteid, mis sind ei rahulda, kuid mis peavad olema, et tunda end turvaliselt mutrikesena masinavärgis. Alles siis, kui oled loobunud kõigest üleliigsest, saad teha seda, mida tegelikult tahad. Siis on sul vabadus, mida sind ümbritsevad tühjad kestad ja ilmetud näod ei tea. Kas oled vaid üks neist mutrikestest, või elad tõeliselt?

Loominguline Ühendus „Pro Patria”