Kirjutamine on jäänud unarusse, sest tundub, et ka paljud teised blogid, mida jälgin, on jäänud vaikseks. Kuid nii palju on toimunud ja toimumas, et tekkis tunne: nüüd tuleks siia joon tõmmata, et oleks paari kuu pärast hea lugeda: kus olin, mida mõtlesin- täna, 1. mail. Eks veidi aitab sellele kaasa ka õhtu kodus, kahekesi H.-L.-ga. K. läks linna peale end tuulutama. See nagu poleks suur asi, aga kui sul on rinnasõltlasest beebi, kes ööunne jääb vaid rinda saades, on see suur asi. Ometigi, pärast hüsteerilist nuttu, mille jooksul ta suutis mulle õlapeale oksendada, otsustas beebi (minu jaoks on ta endiselt beebi, mitte väikelaps), et ta ikkagi jääb magama. Klammerdus käte ja jalgadega minu ümber, ja jäi nuuksudes unne. Aga see pole veel kõik (jah, beebi ööunne saamine isa poolt, on meie peres suur asi). Näiteks meeldivad beebile väga loomad. Aegajalt tahab ta minna minuga vaatama "Vabapidamisel õrrekanade munad"  munakarpi, näitab näpuga kanade pildile ja ütleb: "pap-pap". Igalt poolt leiab ta üles koerte pildid, mille peale kuulutab valjult: "auh-auh". Nagu aru saada on, siis päris rääkida ta veel ei oska, aga maailmast ja endast saab ta juba päris hästi aru. Päris hästi suudab ta end arusaadavaks teha žestide, hääletooni, häälitsuste abil. Endiselt ei suuda ta meil magada tervet ööd järjest ning ta magama saamine on üldse paras peavalu. Aga vähermalt on ta meil vahelduva eduga terve, ja need tõved, mis tal on olnud (nohu, köha, kõhuviirus), on olnud, välja arvatud esimene kõhuviirus, mis lõppes EMO-s, siiski koduselt isemööduvad. Meie perearst on ka muidugi suht tumba ja arsti juurde vastuvõtule on võimalik saada alles siis, kui on toimunud isetervenemine. Mis muidugi näitab seda, et noorte lapsevanematena me vahel mõtleme ehk üle. Kuid parem karta kui kahetseda.

Lisaks ostsime me Keilasse endale remontivajava maja, kuhu loodame septembri lõpus sisse kolida. Me müüma ilmselt oma Nõmme pesa paha ja K-läheb kolme nädala pärast tagasi tööle, 0,5 kohaga. Ja mina jään tööle 0,5 kohaga. See on muidugi hoopis teisiti, kui olime alguses plaaninud, kuid tulemus on sama, meie laps ei pea 1,5 aastasena minema lasteaeda, kus ta peaks olema 5 päeva, iga päev 8 tundi.

Oma praeguse elu ma võtan kokku nii, et elamine on täielik seapesa (beebi järelt koristamine on don Quijotelik võitlus tuuleveskitega), aega on vähe, teha tuleb remonti, tööl on väga kiire, ja hinges on segadus. Sest vahel eksin kogu selle majandamise sisse ära. Läheneb kevad, matkarajad ja jalgratas kutsuvad, kuid sel aastal jään ma sellest kõrvale. Ehk järgmisel? Senikaua täidan teisi unistusi- kasvatada (või lasta kasvada?) beebist korralik inimene, luua endale tore kodu ja olla lihtsalt hea mees K-le.

Mõni aeg tagasi, 26. oktoobril sai H.-L. kaheksa kuuseks. Mul oli siis ka puhkus ja veetes seda perega koos Märjamaal ja Pärnus spaas puhates, hakkasin nägema beebit veidi uue pilguga- ta ei näe enam välja nagu imik, vaid juba veidi väikese inimese moodi. See väljendub selles, kuidas ta ümbrust uurib, suhtleb ja mängib, omaette toimetab. On aru saada, et tal on hakanud tekkima teadvuse alged, ta saab ümbritsevast hoopis enam aru.

Lisaks psüühilisele arengule on toimunud edasiminekud ka füüsilises: ta sööb enamvähem asjalikult lisatoitu, seda nii püreena kui ka näputoiduna, ja ta on hakanud end toe najal püsti ajama. Aegajalt teeb ta ka joogast tuntud alla vaatava koera asendit. Ma arvan, et enam ei lähe kaua, kui ta õpib ise istuma minema, toa najal saame astuma ning suudab istuda toeta sirge seljaga. Sealt pole enam palju maad kõndimiseni. Lisaks on ta omandanud ülima meisterlikuse põrandal kübede tagaajamises ja suhu toppimises. Nälga ta ennast juba ei jäta.

Tore on see, et ta vist hakkab mind jälle sallima. Kui päris alguses suutsin ma teda ikka ise magama saada ja mu süles oli ta ka nõus olema, siis vahepeal oli aeg, kui ta muutus täielikuks emmekaks. Nüüd on natukene issikaks ka muutumas. See mulle meeldib!

Veel vaid 17 aastat ja neli kuud, siis on ta juba riigi mure!

Jätkakem traditsiooniga, mis ähvardas katkeda, siit tuleb beebiblogi sissekanne H.-L.-i seitsmenda kuu tähistamise puhul.

K. tegi selleks mingi õuna-rullbiskviidi tordi, mis oli õite hää, ka ämm/H.-L.-i vanaema käis külas. Meeldiv on see, et beebi ei hakka vanaema nähes enam nutma. Süütasime küünlad, pugisime torti ja vaatasime ka mõne kuu vanuseid pilte beebist ja nostalgitsesime. Kui neid vaadata, siis ei kujuta küll ette, et julgesin teda süles hoida! Nabaväädiga juurvilja, kes ei hoia pead.

Eile öösel aga tabasin end mõttelt, et H.-L. ei oska ju rääkida! Me oleme saanud kolmekesi hakkama seitse kuud, sõnatult, kasutades kõiki muid suhtlemise vorme, ja me oleme hakanud üksteist armastama. Ja see armastus on täiesti iseenesest mõistetav ja sõnatu. See lihtsalt on.

Lapsevanemaks olemine õpetabki sind suhtlema alguses hoopis teiste vahenditega kui seda on kõne. Päris kiiresti hakkasime aru saama H.-L. erinevatest nuttudest: "Kõht on tühi!", "Valus on!", "Unine olen!", "Emmm, eee, emmmeeee, kus sa oled!!!". Suhelda saab ka puudutades, naerdes, nägusid tehes, poose võttes. Ja veidi ka natukene mingil moel, mida osad nimetavad telepaatiaks. Sa lihtsalt saad aru ja tõlgendad, muidugi, vahel täiesti valesti. Üritad näiteks beebit rahustada, aga teda muudab närviliseks hoopis märg mähe, mitte aga läheduse vajadus. Ja vahel on beebi lihtsalt üllatusi täis. Täna hakkas ta näiteks kingituseks saadud väikest karu nähes nutma.

Kokkuvõttes võib nentida tänase päeva puhul, et17 aastat ja 5 kuud veel, siis on ta juba riigi mure ja meie jälle vabad.

Suvi on hüvasti jätmas, tasakesi vajuvad ööd pikemaks, hommikud kargemaks. Aega mu viimasest sissekandest on möödas kaks ja pool kuud. See on umbes kolmandik H.L- i elust. Aga millisest elust?! Ta on õppinud enamvähem roomama, kuid loobunud selle harrastamisest ning siirdunud otse käputamise õppimise juurde. Seni näeb see veel välja nii, et ta ajab ennast neljakäpukile ja vahel ka nõksutab end hoogsalt edasi ja tagasi, kuid edasi ta veel olulisel määral ei liigu. Küll aga on aimata, et vahel ta üritab ka jalgu veidi edasi nihutada ning käsi üles tõstes tasakaalu hoida. Igaks juhuks lasin ma riiuli seina külge kinni, et ta seda endale kaela ei saaks tõmmata, kui pool kogemata selleni jõuab.

Lisaks sellele, väidab K. oskab H.L. ka sukelduda, kui talle hüüda: "Sukeldud!, ja ta tõmmata vee alt läbi. Või noh, tähendab see seda, et ta oskab veel all hinge kinni hoida. Ja väga oluline on ka see, et me anname talle lisatoitu: brokkolit, suvikõrvitsat, putru. Suurema osa toidust kasutab ta muidugi mökerdamiseks, kuid midagi jõuab ka kõhtu. Seda võis vähemalt arvata ta kaka värvuse järgi mustikasöömise järgselt. Ja eks kaheksa kilo pekist imiku ihu räägib enda eest- kehakaal on rohkem kui kahekordistunud, ja see on näha ka K. biitsepsis.

Peagi on seitse kuud lapsevanema elu täis. Kas mul oli üldse kunagi muu elu?

HL-l sai neli kuud meie juures täis. Tegime koogi ja tema otsustas selle peale haigeks jääda. Pealevaadates vaid lihtne nohu, kõrge palavikuta, kuid...imik ei oska nuusata ega suu kaudu hingata. Lisaks ei saa talle anda valuvaigistavaid kurgupastille, adrenaliiniga ninatilku, joota sisse sooja teed, teha sooja auru. Selle asemel tuleb talle ninna tilgutada füsioloogilist lahust, mis talle üldse ei meeldi. Siis tuleb ninapumbaga sekreet (maakeeli öeldes tatt) välja tõmmata, see meeldib talle veel vähem. Aga, selle kõige juures suudab ta säilitada head tuju, naeratada ja laliseda. Laliseb ta muidugi veidi teise häälega, sest tal on hääl ära. Ja meil on väiksest nii kahju, eriti siis, kui ägiseb ja hädaldab, sest tal on halb olla.

Ma loodan, et ta tal läheb kiiresti paremaks, sest teda nii vaadata on väga kurb. Positiivsust lisab vihmasele suvele peatselt algav puhkus, mis on mul üle pika aja remondivaba puhkus. Ohh, Ilmataat, anna armu!

HL- l on homme kolmanda kuu sünnipäev. Me teeme talle selle toreda kolme kuu eest tänutäheks kass Arturi kooki. Tema kingib meile toreda kolme kuu eest igal hommikul ärgates suured naeratused. Need naeratused, mis ta meile näitab, on ühed kõige armsamad asjad selle imiku juures: ta avab silmad, uurib veidi ümbrust ja kui näeb tuttavat nägu, hakkab laialt naeratama. Siiras rõõm lähedusest.

Väga suuri muutusi ei ole, ta üritab ägisedes roomata, kuid jõudu on selleks veel liiga vähe, samas on tal tekkinud väga tugev seljalt-kõhule keeramise instinkt. Paaril viimasel päeval on suutnud ta end peaaegu ära pöörata, kuid üks käsi ja õlanukk jäävad veel veidi ette. Igaljuhul, väga asjalik pamp.

Selle kõige taustaks on Nõmme kevad, mis möödub siin uputavas roheluses, linnulaulu ja toreda olemisega. Siit ei ole enam võimalik suurde kortermajja minna!

Üks tore tähelepanek lapsesaamise kohta! See, et emad, kes on lapsega kodus, jäävad sotsiaalsest elust kõrvale, on täielik müüt, vähemalt meie puhul. Meil pole kunagi varem nii palju külalisi käinud. Ja see on tore.

Täna olid ka Europarlamendi valimised, eile vaatasin veidi ka valmisdepatti. Kes mind üllatas, oli... Edgar. Ohei, ma ei poolda teda, aga tuleb talle au anda- milline rahulikkus, enesekindlus, oskus halba küsimust märkamatult vastamata jätta, oskus oma mõte alati viimasena välja öelda. On näha, et aastad opositsioonis on teda karastanud. Mina valisin, nagu alati, maailmavaate järgi. Nõmmel elamine ja üle Eesti keskmise palk pole seda muutnud, mu hääle läks Abdull-le. Vähemalt on tal inglise keelega kõik korras.

Sel aastal peaks saama maja ka tagant korda. Nelja korteri enamvähem ühtse pingutuse tulemusel.