Erinevad moodused ehitamiseks: kofeiinijoobes ehitamine (jood hommikul kohvi ja lõunasöögi kõrvale kohvi, pärast lõunasööki võtad ühe energiajoogi). Tulemuseks on see, et aeg lendab kiiresti,kõik tuleb välja nii nagu peab ja tuju on hea. Alkoholi joobes ehitamine (ei vaja selgitusi): kõik tuleb välja nii nagu peab, aeg möödub kiiresti ja tuju on väga hea. Kainena ehitamine, kui on hea tuju: normaalne. Kainena ehitamine, halb tuju ja asjad lähevad viltu: t...ra ma ei või, kes selle krdi sara ehitas omal ajal!!! Alustuseks halvad uudised: kanalisatsiooni ei saa ma ühendada sinna, kuhu see oli plaanitud, sest muidu hakkaks kõik meie korteri poole voolama, keraamilised plaadid varastati ära, ma ei saa töö juurest enam puhkust ja me lõpetasime ära üürilepingiu, teades, et ma peaks puhkust saama enne novembrit, raha on otsas.

Nüüd head uudised: naaber lubas minu ja tema kanalisatsiooni kokku ehitada, seega, voolab ikkagi ära; ära varastati õnneks vaid osa seinaplaate; lootust on, et jõuame korteri elatavaks novembri alguseks; raha osas häid uudiseid ei ole. Hetkel oleme jõudnud nii kaugele, et oleme alustanud savikrohvimisega, mis on mõnus töö. Veetud on elektrikaablid ja püsti on vannitoa 3 seina ning veetud on torud meie korteri piireis. Ette on saanud ka restaureeritud aknad (välja arvatud üks, mis oli täilikult valmis, kuid mille tuulehoog pikali lükkas ja klaasi muidugi lõhkus). Seega tuleb meil 40 päevaga teha järgmist: valmis ehitada vannituba, lõpetada krohvimine ning elektrisüsteem ning paigaldada ka viimane välimine aken ja värvist puhastada, lihvida ja õlitada põrandalauad. Kõlab nagu teostatav ettevõtmine, kui vaid ei oleks ligi tükkivat väsimust ning tülpimust. Novembris peab end premeerima sanatooriumiga.

Mõtlen oma elamist. Aeg ja kiirus sööb käest hetked. Mida tahan, seda ei suuda aru saada. Vaikselt kaduda või suurelt esiplaanil tiirelda. Tarbida või tarbida alternatiivi? Hakkan mõtlema, kui palju väärtuslikku võisin ühes majas viimase nelja kuuga hävitada? Samas, kuhugile sittuda on vaja, seega lõhun lakke augu ja kaevan liiva välja, lõhun maha vanad seina ja kisun katki vanad tapeedid. Kuskil vahepeal jään pidama. Kas see ongi tasakaal?

Tööl on üle pika aja üks rahulik päev. Olen mõtteisse vajunud. Üle nelja kuu on kestnud pidev töö, et üks maja Nõmmel saaks natukene kenamaks ja paremaks ja et üks korter selles majas saaks uue elu. Selle lühikese aja sisse mahub palju õnnestumisi,tagasilööke, muret ja meeleheidet ning leppimist. Leppimist sellega, et see kõik jääbki veidi kõver, veidi kulunud ja kiivas. Kohale on jõudnud vannitoa materjal, 1,3 tonni savikrohvi ning selleks pühapäevaks saavad ette ka välimised restaureeritud aknad. Jällegi, mitte päris siledad ja mitte nagu uued. Kõik need aknad räägivad ka lugu sellest, kuidas iga järgmise aknaga läks paremaks mu kittimisoskus ning kuidas on aastakümnete pikkune tuulte, vihma ja päikese jõud neid üritanud mäendada, purustada, lagundada.