Mõtlesime siis kahekesi, et mida teha ilusal päikesepaistelisel pühapäeval (27. veebruar). Otsustasime, et võiks maksta 16 eurot ja suusatada 42 kilomeetrit vabatehnikas. Mõeldud tehtud. 9 minutit vähem kui neli tundi hiljem, kui jäsemetest oli jõud kadunud ja üle oli elatud ka kerge "haamer" umbes 7 km enne lõppu, kui mul oli kulutatud 3600 kilokalorit (see on samapalju energiat, kui sisaldab umbes 0,8 kg sokolaadi), ületasime koos finisijoone. Muidugi oli meil see katsumus plaanis juba tunduvalt varem ja midagi juhuslikku seal küll polnud. Aga ilm oli suurepärane ning rada väga raske. Kõrvemaa rajad on alati üks pidev ronimine ja jäised laskumised, aga seekord andis oma panuse ka väga pudrune rada. Nagu viimasel ajal tavapäraseks saanud, oli meist tagapool vaid mõniteistkümmet suusatajat. See on tingitud sellest, et tihti on rahvaspordiüritustel kaks distantsi- pikem hulludele harrastajatele ja proffidele ning lühem rahvasportlastele. Rahvasportlaste distants jääb mulle lühikeseks ning kui seal tõsiselt sudida, võiks ennast ehk isegi esimese kolmandiku sisse sõita. Aga kuidagi tobe on seal rabeleda nagu lollakas, et 45 aastasele pontsakale pereisale ära teha. Sestap sõidame/jookseme pikki distantse sel aastal. Kuid meie harjutustunnid nädalas jäävad tõsistele harrastajatele alla 2-4 korda. Samuti sõidame me alati sama suusaga ja määrdeks laseme panna kõige tavalisema parafiini. Natukene naljakas on lugeda foorumeid, kus küsitakse nõu, kas minna külma või sooja ilma suusaga, kas panna neljandaks kihiks suusa alla grafiit või kõrgfluori pulber. Ja need vigastused! Ise tunnen küll seda, et 5-8 tundi nädalas treenida on täiesti piisav. Kuna vahepeal olen kõvasti tagasi andnud kooli ja töö tõttu, siis nüüd tagab see isegi kerge arengu, aga ka kehalise heaolu (natukene ka vaimse) ja vigastused ka ei kimbuta. Kui nüüd tõsta koormusi kaks korda ja matta tohutuid summasid varustuse alla, suudaksin mõne aasta pärast ehk sõita ka pikkadel distantsidel kuhugile esimese kolmandiku lõppu, aga milleks? Gümnaasiumi ajal sai võisteldud küll teistega, nüüd tunnen pingutamisest lihtsalt rõõmu, võistlemata.

Minus on viimasel ajal tõstnud pead mingi tobe klassiviha ja kadedus. See ei meeldi mulle enda juures.

Nädalavahetus oli tegelikult väga tore. Kui kell oli reede hommikul saanud üheksa, lõppes tööpäev ja läksin koju, et olla ahjukütja. Sellele järgnes kaks tundi hüva und magamiskotis, sest tuba oli külm ning seejärel jooksin juba bussi peale, et sõita rongi peale. Õhtul tähistati Tema sugulase sünnipäeva ja ilmselt ka natukene bemmiostu. Aga laupäev oli tegelikult see, mida ootasin. Sest siis istusime autosse ja sõitsime Valgehobusemäele ja nautisime üle kahe tunni suurepärast suusailma metsavahel ning kuuma mustikakiselli. Ja päike kuldas puudelatvasid!

Pühapäeval käisin ka veel suusatamas, aga natukene lähemal ja natukene lühemalt. Ja jälle kuldas päike puude latvasid.

Kaks head laulu oli laupäeval teleris, Meister ja Mari ning Outloudzi esituses ning "Pii elu" sai ka läbi loetud, nii et inellektuaalsed naudingud olid nädalavahetusel esindatud.

Oma ägeda magamiskotiga olen maganud rohkem öid oma kahes viimased Karlova korteris kui metsas. Ma arvan, et see näitab nii mõndagi meie elamufondi seisukorrast. Eestimaalaste juures panebki mind alati muigama pettekujutelm endast kui 1) me oleme väga loodussõbralikud, aga maastur on Lasnamäel elamiseks lihtsalt vajalik ja maja soojustamine on mõttetu ning autot võiks ka ikka järves pesta ja pole mõtet osta säästlikke kodumasinaid, sest need maksavad 20 eurot rohkem ning iga piimapakki ja sokipaari poes eraldi kilekotti pakkmine on mu kodanikuõigus ja poodi 500 m kaugusele piima järele peab ka autoga sõitma ja ühistransport on rohelistele hipimökudele ja kaitsealad piiravad mu vabadust parkida ja lõket teha seal, kus ma tahan, aga muidu olen väga loodussõbralik ja 2) me oleme väga sallivad kõigi suhtes, aga neegrid ja hiinlased võiks siit riigist eemale hoida ja pederastid ajavad mind ikka täiega närvi. Toredad Eesti inimesed.

Ühe ammunähtud tuttava heietused oma viimase aasta rändamistest tuletasid mulle meelde, et pole kaua ära käinud, Hollandi ja Belgia reisist on juba pool aastat möödas.