Tundub, et asi hakkab looma. Neljapäeva õhtupoolikul tõmbasin Tartu korteri ukse enda selja taga uljalt kinni ning läksin rongi pääle. Reedel ja natukene ka laupäeval lõõgastusime spaas. Laupäeval viis meie tee meid ka Viljandisse saunamõnusid proovima. Ning pühapäeval sai tehtud traditsiooniline Valkse saunatiir koos ohtra söömaga. Viljandi saun oli muidugi parem: puuküttega keris, mõnusad kasevihad ning lava-lumi-lava tiir. Samuti nostalgiline Rocki õlu ja mõned elulised arutelud erinevatel olulistel teemadel. Siit edasi viib mu tee täna Keila superkorras suusaradadele ning ehk homme ka paariks päevaks Märjamaale. Kogu kremplit tasub iseloomustada vaid ühe sõnaga- puhkus.

Endiselt on õhus oma tee valik. Kas teha hullult tööd, võtta 3 miljonit laenu ning lasta ehitada endale 200 ruutmeetrine kõrgläikega laminaadiga köögimööbliga maja. Või teha natukene vähem palgatööd ning tegeleda enda pere ja hobidega, milleks on muuhulgas ka säästev ehitus ning meisterdamine. Elik, ehitada endale ise veidi tagasihoidlikum maja ja mingi osa mööblist. Kodusest keemiainstituudist sain teadur I. K käest mõndagi huvitavat teada saviehitusest. Sest too teadur, selmet toetada suure hulga rahaga Eesti eliidi rikastumist, ehitas endale ise onni valmis, savist, höövlilaastust ja prussidest. Ning on sellega rahul ja andis mulle ka kirjandust lugeda.

Mingisuguse onni peaks ise püsti lööma, sest nagu ütles vanarahvas. Õige inimene on see, kes on oma elu puu istutanud ning õige mees on oma elus vähemalt ühe maja ehitanud.

Tahaks vinguda nagu mingi möku. Karuse eesti mehe sisemised ahelad hoiavad mind tagasi. Samas, natukene pean vinguma, sest muidu suren noorelt südameisheemiatõvesse. Aga minu kindel plaan on oma 70. juubelil viina võtta ja ahjuliha peale haugata. Vinguma sunnib mind see, et mu töövõime on kadunud. Ma ei suuda isegi 10 minutit keskenduda ühe matemaatilise või keemilise probleemi lahendamisele. Selle asemel vahin netis mõtetult ringi, peas tagumas enesesüüdistus ebaproduktiivsuse pärast. Ma lihtsalt ei viitsi enam rabeleda. Puudub motivatsioon ja tahe. Kui mõtlen tagasi 2009. aasta sügisele, mil magistrantuuri astusin, siis alates sellest ajast pole mul olnud ühtegi puhkust, mis oleks pikkuselt nädala välja venitanud. Puhkus on aga aeg, mil ma ei pea käima palgatööl, ma ei pea tegelema kooliasjadega (eksam, lõputöö eksperimendid vms, akrediteerimine, ettevalmistumine ettekanneteks, referaadid-uurimused), olema RÕK-l või praktikal. "Õnneks" tulevad jõulud (26. dets olen tööl), sellele järgneb aastavahetus, millele järgneb kohe eksam. Orav rattas, rabeled, aga raha ja elu ikka ei ole.

Loodan, et periood 17. detsember-25. detsember aitavad mind tagasi ree peale. Et suudaksin taas 12 tundi päevas tegeleda lõputöö ja loengutega, tööl viibides unustada kõik muu ja süveneda loengukonspekti. Sest nii enam edasi ei saa. Vahin nagu lollakas kinnisvaraportaalis maatükkide kuulutusi ja unistan maakodust. Selle asemel, et unistuse täitumise poole pürgida- lõpetada kool ja minna tööle. Et elada elu, kus nädalavahetused on vabad ja kuuluvad sulle.

Varasügisel tundus praegune korter mõnusalt soe ja hubane. Tegelikult on ta seda ikka veel. Aga puid läheb kole palju nii väikese korteri kohta ning seina ääres olles hakkab külm. Aknad ja ukse tihendasin ära. Siis avastasin, et kahe toa vahel oleva lävepaku juurest puhub külma sisse. Toppisin sinna aknatihendeid vahele. Seejärel avastasin, et eelmiste üürnike paigaldatud ilusate põrandaliistude vahelt puhub külm tuul sisse. Nendaga ma veel ei tea, mida ette võtta. Ilmselt kruvin nad seinast natuke eemale, lasen vahe vahtu täis ja kruvin tagasi. Masendav, kui hõredad on me majad ja millised me elutingimused. Lollid on ka need, kes ostavad uude majja korteri kalli raha eest, kus ventilatsionisüsteem on täiesti ebatõhus. Külm ja värske õhk tõmmatakse läbi freshklappide sisse ning soe puhutakse lihtsalt välja. Arendaja hoidis kuni sada tuhat krooni kokku maja pealt, aga 35% soojusest puhutakse lihtsalt õue. Selle asemel, et selle arvelt sissetõmmatavat õhku või vett soendada. Vele üks asi, mille peale ei mõelda, kui endale eluaset vaadatakse.

Valus on vaadata ka seda, kuidas mõne palkmaja nurk mädaneb, sest viie aasta jooksul pole keegi viitsinud vihmavett allajuhtivale torule alumist põlve paigaldada, nii et kogu vesi otse seina peale ei pahiseks. Aga maja ees seisavad päris kenad ja kallid autod. Tartus on palju ilusaid autosid, aga sitad majad, Göttingenis olid odavad autod, aga väga korras majad.

Huvitavad on ka eestimaalased, kes vinguvad, et kütus on kallis ja sõidavad autoga, mis külmaga neelab 10+ saja läbitud kilomeetri kohta. Istuvad hommikul ummikus ja mõtlevad, miks liiklus nii perses on. Nalja saab, poliitikutest rääkimata.


Kirjutan seda juttu ja mõtlen, et oleks pidanud oma majas dussiruumi rekontrueerimise käigus ilmselgelt põrandakütte alla rohkem isolatsiooni panema.