Eelmine nädal. Õppekogunemine Tapal. Peale kahte päeva oli jälle tunne, nagu oleksin kaitseväes olnud juba pool aastat. Kolme aasta tagune aeg tuli teravalt meelde, need tundmused ja aistingud, tollane mõttemaailm. Puhkan sellest nüüd nädala ja siis lähen veel üheksaks päevaks tagasi. Kompanii juhtimispunktiga majandama. Meenusid ka naised, kellele ajateenistuses nii tihti mõtlesin. Alul K., siis Marju ja lõpuks Tema. Tee, mis viis oma õppetundidega õigesse kohta, et alustada uut rännakut, Temaga.

Laupäeval, pärast 1900 põletatud kilokalorit, 21 kilomeetrit ning ühe tunni 59 minutit kestnud võitlust iseendaga, võisin olla rahul. Elu esimene poolmaraton oli joostud. Lõpp oli kõige raskem, sest alustasin liialt kiirelt ja tuul oli teisel poolel vastu. Abi oli Temast, kes pärast oma kaheksa kilomeetri jooksu, tuli mulle rattaga kõrvale sõitma. Tundsin oma jalgades esmakordselt mingeid aistinguid, võimalik, et krambieelseid tõmblusi, krampideni siiski asi ei läinud. Aga, huvitav kogemus.

Laupäeval käisime Kadja külas, Eesti mõistes "in the middle of nowhere", emapoolse suguvõsa kokkutulekul. Käisime vaatamas ka mu vanavanaisa ehitatud maja, mis kunagi müüdi 10.000 krooniga kellegile, kes hetkel müüb seda 500.000. Keset rabasid- metsi olev ülimalt vaikne koht, laiutavad kuldsed nisupõllud kahel pool. Ilusad tugevad tahutud palgid ja kaev. Kurb, et see koht sellise müstilise hinna eest müügis on. Tekkisid juba mõttes ja soovid, mis ilmselt jäävad täitumata. Loodan, et selle koha ostja ei küta nende vägevate palkidega ahju, vaid oskab selle maja iseloomu hinnata.