Kas asjad teevad mind õnnelikumaks kui suudavad teha inimesed mu ümber. Ma ei tea miks, aga mõtlen kõigest sellest, mida tahaksin omada, viimasel ajal väga palju, ja mõtlen rahast. See ei tohiks nii olla, ma peaksin olema vabam, iseseisvam, ilma kogu selle tränita, mida Hiinas inimesed kokku panevad. Me ostame, et kellegil oleks tööd, kes omakorda ostab, et anda tööd sellele, kes tema tehtud asju ostab. Surnud ring, ja seda ringi me suurendame iga aasta umbes 4% võrra, et oleks tagatud majanduskasv ja töö meile kõigile. Igal aastal peame järjest rohkem tarbima, et mitte kaotada tööd. Aga meie Maa ei kasva iga aasta 4 % suuremaks! Mis saab?

Ehk on aeg hakata teoks tegema unistusi, millest ma vahepeal olen loobunud. Peaksin õppima end paremini tundma, leidma hetked, mis suudavad mind vaimustada. Kui mõtlen sellele suvele, siis tõeliselt meeldejäävad, rahu täis olid need kaks päeva, kui sõudsime Võhandul allavoolu ja kui olime rabas. Sisalikud ja paljajalu mees, kes suutis nii lapsikul kombel vaimustuda nende sisalike sabade värvimängust päikeses, et minagi mõtlesin: "Krdi hipi!". Mina, kes ma noores põlves läksin metsa, et vaadata kolm tundi põlevat lõket. Üksi ja eemal kõigist. See Erik on hakanud kuhugi ära kaduma. Kuhugi kõigi nende ostetud ja ostmist ootavate asjade vahele. Nii väga olen enda jaoks kadunud, et hakkan juba selliseid inimesi alateadlikult naeruvääristama, mõtlen, kas nad teenivad nii vähe, et nad peavad vaid sisaliku sabaga leppima ega saa nautida LCD teleri pilti.

Kui olen kõigile andnud tükikese endast, kas kaotan end lõpuks? Ei, ma leian end taas mitte kõigi vaid natukene vähemate inimeste silmadest. Nii kulun tasapisi vähemaks, aga keegi ehk saab tõeliselt rikkamaks. Kui ma annan endast tüki kõikidele asjadele, mida ma tahan, kas siis vaid kulun või võin end taas kokku korjata nende läikivatelt pindadelt?

Vahel vaatan inimesi kõrvalt ja paljudega võrreldes tunnen end neist parem olevat. Ma ei tea, kas ka tegelikult olen, kuid mulle tundub, et nad ei suuda tajuda seda maailma, mis on olemas, loomulikult. Vaid nad vajavad, et seda võimendataks, sellest võetaks ebameeldivaid aistinguid põhjustavad tegurid ära. Nad ei suuda minna läbi metsa ja seda lasta endasse, sest seal metsas on sääsed. Kui need sääsed ära võtta, siis nad arvavad, et mets oleks parem ja nad saaksid sellest osa. Kuid kas see oleks enam mets? Ja on inimesi, keda ka kadestan ja imetlen, sest nad vajavad veel vähem, vaimustuvad veel vähemast ning nende vajadus tehisliku metsa, raba, elu järele on veelgi olematum. Nad suudavad minust veelgi enam vaadata kulgevat jõge ja näha selles kogu Universumi ideaalsust. Sest tegelikult on elu ilus, kuid me ei suuda enam sellest vaimustuda. Niisama lihtsalt, nagu vaiumustus see paljasjalgne mees sisalike sabadest päikeses. Või oli ta lihtsalt kanepi laksu all, kuigi ma loodan, et mitte, sest see rikuks selle õhtu ühe ilusa mõtte. Mõtte, et ma pean endas taas leidma selle poisi, kes silitas tüvesid ja kartis üle kõige tuimaks ja vaimselt loiuks jääda.