Kaks ameeriklast sõidavad ratastega läänest itta risti läbi USA. Kaks eestlast alustasid ratastel ümbermaailmareisi. Üks eestlane jooksis kevadel läbi kõigi maakondade. Mina valmistun maratoniks. Iga treeningkorraga kulutan umbes 1000 kilokalorit, jooksen 7-15 kilomeetrit, sõltuvalt trennist, aga tunnen, et tahaks veel midagi teha. Just midagi sellist, et lülitad ennast kõigist kohustustest välja ja oled vaid enda jaoks.

Sel reedel lõppeb praktika, õhtul läheme Tartusse, laupäeval olen tööl, pühapäeva hommikul tulen töölt, pakin asjad ja esmaspäeval viieks päevaks Tapale, sõjatarkusi meelde tuletama. Kui kevadel ootasin õppekogunemist põnevusega, on see nüüdseks asendunud "saaks juba kaelast ära" tundega. See tunne ongi viimasel ajal valdav, et saaks juba kaelast ära. Vajan ilmselgelt aega iseendale, vajan rattasadulas sõidukilomeetreid mööda vanu mõisateesid, palistet põlispuudega, telgihommikuid lahustuva kohvi ja suplusega udusse mattunud järves, lagunenud laudteid ja laukaid keset rabasid ja teel olemise rõõmu.

Natukene nukker alatoon, kuigi enesetapumõtteid ei heieta. On ka rahulolu tegemiste järgsest mõttes tehtud ristidest lahtrisse "Tehtud!", ja Tema on Türgist tagasi. Ning hakkame endale voodit tegema. Höövelmaterjalist, kruvidega ja vaha või õli viimistlusega. Meie esimene päris enda ja oma, mis kolides Tartust, on kaasa võtmist vääriv.

Tänases Postimehes oli väga hea arvamuslugu Anna-Maria Penu sulest. Joobes pekistest madalalaubalistest eesti meestest ja naistest. Natukene ehk liiga feminismiideedest kantud, kuid parajalt terav, aktuaalne, ent samas hea keelekasutusega kirjatükk. Enne kui end juua täis peaga segi sõidavad, ära upuvad, metsa põlema panevad, metsaaluse sodi täis loobivad ja dressides teatrisse lähevad, võiksid paljud seda lugeda. Kui Õhtulehe kõrvalt aega jääb.